Yoko Alender: Et laste arv Eesti peres oleks sama suur kui ema-isa unistus
Vanemahüvitis on andnud majanduslikku kindlustunnet ja tõestanud, et riik suudab rahvastiku vähenemise protsessi sekkuda, kuid aeg on astuda järgmised sammud. Kindlasti on üheks selliseks ka pere kolmanda lapse toetus, kuid kindlasti on temaatika veel palju komplektsem ja mitmekesisem. Alates lasteajakohtadest, töö ja pereelu ühildamisest ning lõpetades laste kasvatamist soosiva elukeskkonna kujundamisega.
Tõstes pilgu argimuredelt saame tegelikult tõdeda, et Eestis on hea lapsi kasvatada. Väike, üsna turvaline ja samas üha avatum ühiskond on hea kasvukeskkond. Nukrad erandid kõrvale jätta, siis üldiselt meil lapsi märgatakse. Enamus lastes käib enne kooli lasteaias, kus nad omandavad koolieelse alushariduse ning sealt jätkub tema tee juba meie koolisüsteemis, mis vaatamata mõningastele ohumärkidele-vajakajäämistele kuulub ometi maailma parimate hulka. Mina pean ülioluliseks just vabaduse ja loodusläheduse rolli meie laste kasvatamisel - lapsed saavad ise kooli minna, pargis ja tänavatel maailma avastada. Mujal läänes see tingimata nii ei ole, kuid just nii kasvab laps iseseisvaks ja sõltumatuks. Veel on oluline, et meie lastel on säilinud side looduse ja vanavanematega, mis arendab ka kogukonnatunnetust ja empaatiat.
Loodetavasti väldime oma otsustes teadlikult tulevikku, kus laps aknast oravat nähes, soovib seda justkui tahvelarvutist vaadates näppudega aknaklaasil suurendada. Või arvab, et pihlakad on mürgised. Veetsin õpetajate päeva ennelõuna oma laste lasteaiaõpetajana. Armas oli kuulda väikesi jutustamas, kuidas nad vanaemaga seenel käisid, õue pealt korjasime koos issile kastaneid ja emmele tammetorusid. Sõpradest ellujäämis-instruktorite käest olen aga kahjuks kuulnud, et juba on ka meie lastel ilmnemas "liigse tsiviliseerumise" tundemärke. Õnneks tegutsetakse agaralt põnevate koolitustega Kesk-Eesti ürgsetes rabades, et meie noored ei minetaks näiteks noa kasutamise, tuletegemise ja muid oskusi, mis ellujäämiseks vajalikud väljaspool linnadžunglit. Lisaks arendab looduslähedus kasvava isiksuse minapilti ja maailmatunnetust.
Aga palju meil siis lapsi peredesse sünnib?
Arenevale kultuurile omaselt hakkas 2000. aastate alguses Eesti esmasünnitaja vanus kasvama ja sündivate laste arv vähenema. Väiksele rahvale tegi ja teeb see tänaseni muret. Oleme tõepoolest maailmas jällegi üsna tipus - seekord kahanevate rahvastike osas 14ndal kohal. Samas on tavapärane, et inimeste ideaalid laste arvu osas on kõrgemad kui tegelik laste arv. Kolmandad lapsed jäävad pahatihti sündimata majanduslikel põhjustel, sest vanemad kaaluvad ratsionaalselt uue lapse sünniga kaasnevaid kulusid ja tulusid. Sealjuures arvestatakse nii enda sissetulekut, tulevikus oodatavat tööalast karjääri ning ka enda ootusi lapsekasvatamise tasemele ja kvaliteedile. Seega suuremate rahaliste toetuste mõju on märkimisväärne just alates kolmandatest lastest.
Aastal 2017 lisandub kolmanda lapse 100-eurosele lastetoetusele 200-eurone lasterikka pere toetus ning esimese ja teise lapse toetus jätkab kasvamist. Ühe-, kahe- ja kolmelapselised pered saavad senisest suurema kindlustunde lastetoetuste tõusu näol, ehkki meie arvates võiks sihtida lastetoetuseid märksa kitsamalt nendele, kes enam abi vajavad. Osa rahvastikuteadlasi ning Soome ja Rootsi näited toetavad seevastu kõigile võrdseid lapsetoetusi. Huvitav süsteem on Rootsis, kus lasteaia tasu sõltub otseselt vanema sissetulekust. Teades, et osades peredes ei jõua lapsed rahanappuse tõttu lasteaeda, peaks seda süsteemi ehk kaaluma ka meie kohalikud omavalitsused loomaks lastele võrdsed võimalused nii sotsialiseerumiseks kui ka alushariduseks.
Millised sammud oleksid veel vajalikud liikumaks peresõbralikuma Eesti poole?
Kindlasti päriselt võrdõiguslikum argipäev, ehk siis jagatud vastutus ja koormus koduse elu ja sissetuleku osas. Naiste karjääri edenemist takistab suur kodune koormus, meeste tervisele mõjub seevastu laastavalt liigne majanduslik vastutus. Mis oleks kui näiteks viimase kuue kuu vanemahüvitis makstaks välja vaid isadele? Pikk tee on veel käia, et töö ja pereelu edukas ühildamine ei oleks utoopia, vaid ühist pingutust ja hoolimist eeldav ent kõigile rahuldust pakkuv reaalsus.
Peatselt on riigikogus arutlusel riigieelarve, kus tulevikus vajab rahastuse mõttes sotsiaalkulutuste kõrval suuremat rõhku haridus. Esmatähtis ei ole siiski vaid laste arv, vaid neist igaühe võimalus elada Eestis täisväärtusliku ja terviklikult kujuneva inimesena.
