Igor Gräzin Moskvas-käigust: otsustasime, et kui valitsused pirtsutavad ja diplomaadid mossitavad, saavad parlamendid suhtlema kaks korda aastas

„Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!... Lõpeb Tšehhovi näidend „Kolm õde“. Ja just seda pole riigikogul juba mitu aastat olnud. Ning kui endine poliitik ja Venemaa vastu huvitundja Raivo Vare ütleb, et mis seal Moskvas ikka käia – seal ju midagi ei juhtu, siis esindab ta just Eesti välispoliitika viimase aja trende.

Asi on läinud vahepeal nii hulluks, et sõites riigikogu sõprusrühma delegatsiooniga Moskvasse (kaks kaunitari – Olga Ivanova, Keskerakond; ja Viktoria Ladõnskaja, IRL ning „vaba kasakas“ Andres Ammas) meil polnudki õieti selgeks räägitud päevakorda. Noh, oli teada, et juhuslikult langes aprillis kokkulepitud sõit langes piirileppe menetlemise ajaga kokku, aga kuna tegemist on kolmanda järgu teemaga, mis ei huvita eriti kumbagi poolt, siis ei saanud sedagi eriti jutuks võtta. Mainitud muidugi sai, et, jah, sihuke asi on olemas, aga mis temast saab – „eks see ole Jumala kätes,“ nagu ütles Tšitšikov „Surnud hingedes“.

Ma arvan aga, et saavutasime tegelikult hoopis suurema ja olulisema eesmärgi: me saime rääkida väga ausalt ja avameelselt kõigest ja kõigiga, kes on seotud meie suhete probleemidega parlamentide tasemel. See on tähtis: me hakkasime rääkima, olime sõbralikud ja suutsime naeratada. Veendumaks, et Vene TV-kanalites marukoertena lõugavad Ševtšenko ja Solovjovid (mõlemad) teevad oma raha- ja poliitkarjääri nende inimeste seas, kelle ellusuhtumised ei määra ega kajasta tänase Venemaa tegelikke muresid – ja neid, paraku, ju on.

Tähtis tulemus on see: Vene duuma delegatsioon võttis vastu meie küllakutse ja tuleb Tallinnasse – ajast on vara rääkida: neil sama mure, mis meil – eelarve hääletused. Ja ka seda otsustasime, et sel ajal kui valitsused pirtsutavad (valitsustevaheline komisjon Matvijenko kaasistumisel pole koos käinud vist Sakala vanema Lembitu aegadest!) ja diplomaadid mossitavad, saavad parlamendid suhtlema kaks korda aastas. Mis on seda vajalikum siis kui rasket kriisisituatsiooni (Krimmi annekteerimine, ei-tea-mis-sõda Donbassis) tõlgendavad pooled risti vastupidiselt.

Muide, huvitav detail: kohtumistel olid meie vastas erinevatel aegadel kolm õigusteaduste doktorit ja professorit ning kaks Venemaa teenelist juristi, kellega sai kriisidest rääkida tasemel, mida nimetaksin – vaimseks. Meie vastasseis ei leebunud, aga mingid idee-idukesed selle kohta, mis saab edasi, justkui vilksatasid.

Oluline oli paaritunniline jutuajamine ja kohvi-piruka lauas istumine Venemaa töösturite ühingu juhi Aleksandr Šohhiniga. Kapitaalehituslikud teenused, energeetika, naftaturg, transport, raskemasinaehitus, telemeetriline masinaehitus – need on tõsised ja suurte rahadega teemad, mis jätan siinkohal kõrvale. Huvitavam oli see, et kohtumine lõppes sellepärast, et Venemaa suurtöösturite juht oli hiljaks jäämas asepeaministri Sergei Ivanovi juurde ja ma võin mürki võtta, et esimese soojaga algas neil jutt Eestist ja majandussidemetest meiega.

Duuma hoones on kinosaal ja seal ei näidata ükskõik-mida. Meie 10 tundi järjest kestnud visiidi päeval toimus seal seanss, millel näidati Stanislav Govoruhhini (muide – Duuma kultuurikomisjoni esimees) filmi – „Kauni ajastu lõpp“, mis on tehtud Tallinnas elanud maailmakuulsa kirjaniku Sergei Dovlatovi romaani „Kompromiss“ ainetel. Ja mis esilinastus vanameistri kohal olles nädala eest Kosmoses. See linastus duumas oli kas kokkusattumus (st Jumala sõrm) või veel üks väike žestikene meile – et meiega tahetakse koostööd teha olenemata sellest, mis asjad karmis välismaailmas sünnivad.