Juhtkiri: karskusaktivisti asendustegevus

Sotsiaalminister Jevgeni Ossinovski tutvustatud alkoholitarbimise piiramise plaan on läbimõtlematu ja seega halb.

Tegelikult tunnistab ta seda ka ise.

„Erinevaid abinõusid on kasutatud, sealhulgas tõstetud alkoholiaktsiisi, kuid 2009. aastast kuni tänaseni ei ole alkoholi tarbimine Eestis eriti vähenenud.[---] Seetõttu oleme otsustanud oluliselt karmistada piiranguid nii alkoholireklaamile kui ka alkohoolsete jookide kättesaadavusele,” selgitas minister eelnõu üle andes.

Minister ütleb ühe hingetõmbega, et piirangud ei toimi, aga eks proovime siis sama mittetoimivat ravimit kangemas koguses.

Esmalt peaksid meetmed olema suunatud neile, kes ei suuda aduda oma otsustega kaasnevat vastutust.

Kava kõige ambitsioonikam osa puudutab alkoholireklaami, millest peavad kaduma dünaamika ja heliefektid. Samal ajal kutsub minister üles kaupa piltlikult öeldes lihtsalt teist moodi pakendama. „Piirangute efekt sõltub sellest, kui nutikad tootjad on ja kas nad suudavad mõelda välja häid staatilisi lahendusi,” sõnas ta meie lehele antud usutluses. Kasutage loomingulist mõtlemist! Levinud võte mõnes piirangutega riigis on alkoholivabade õllede hiidreklaamid, mis kaudsel moel üritavad ikkagi alkoholiga varianti meelde tuletada. Piirideta interneti või satelliittelevisiooni puhul ei too piirangud niikuinii kaasa muud kui raha suunamise välismaistele korporatsioonidele. Sihipärastel meetmetel, kuidas hoida noori langemast end värvilise ja magusa fassaadi taha peitvate vägijookide küüsi, võiks jällegi jumet olla.

Mõned sammud nagu baarides happy hour’ite piiramine lähevad märgist mööda. Klientuur, kes suhteliselt kallites baarides käib, ei moodusta probleemsetest joojatest märkimisväärset osa. Ka müügikeeld tanklates lähtub küsitavast eeldusest, nagu annaksid bensiinimüüjad üldisesse alkoholitarbimisse tunnetatava panuse. Veinide degusteerimise keelamine poodides lõikab läbi ühe viimase sideme sellega, mida nimetatakse kultuurseks alkoholitarbimiseks.

Vägijookide kuritarvitamine on kindlasti probleem, kuid kunagised kuivad seadused jäid siiski väheefektiivseks. Kõige problemaatilisemalt paistab liigjoomine välja tänavakaagi või perevägivallatseja rusikast. Ennekõike peaks riigivõim tegelema nendega, kes ei suuda aduda oma otsustega kaasnevat vastutust ja vajavad arsti või vanglat. Ühe vitsaga kogu elanikkonnale ja ettevõtjatele takistuste seadmine pole muu kui asendustegevus.