Sisserändaja teeb Eesti rikkamaks
Suurbritannia näite põhjal võib väita, et kui oma riigi kultuur ja traditsioonid on tugevad, siis võtavad selle omaks ka sisserännanud. Kas see võiks tugevat Eesti identiteeti arvestades siin olla kuidagi teisiti?
Veidi üle kümne aasta tagasi, 2005. aasta 7. juuli hommikul tardus maailma ühes mitmekultuurilisemas metropolis paariks tunniks tavapärane töö ja elu. Juubeldamine pärast eelmise päeva rõõmusõnumit, et Londonist saab 2012. aasta olümpiamängude korraldaja, asendus tragöödiaga. Neli islamiterroristi olid tapnud enesetapurünnakutega hommikuse tipptunni ajal metroos 52 tsiviilisikut ja üle 700 inimese sai vigastada.
95% lojaalseid
Ühendkuningriigis elab üle kolme miljoni muslimi. Ei pea olema geenius, et aru saada, millises olukorras oleks see riik, kui selline märkimisväärne osa ühiskonnast ei töötaks, ei õpiks, ei võtaks omaks kohalikke kombeid ega kultuuri, märatseks ja paneks pidevalt toime terroriakte. Erinevalt tumedast pildist, mida mõni rühm on viimase poole aasta jooksul siin Eestis püüdnud maalida, et kaasmaalasi hirmutada, on valdav enamik – viimaste uuringute andmetel 95% – Briti muslimeid oma riigile lojaalsed ning on võtnud omaks kohaliku kultuuri ja tavad.
Palju mõjutajaid
Kui me vaatame ajas tagasi, siis hoolimata sellest, et oleme harjunud Eestit monokultuuriliseks maaks pidama, on selle väikese ja armsa riigi aja- ja kultuurilugu sajandite vältel koos eestlastega mõjutanud ja kujundanud paljud teised rahvad ja vähemuskultuurid – baltisakslased, põlisvenelased, juudid, rannarootslased, tatari muslimid.
Viimase rahvaloenduse (2011) seisuga elab Eestis 180 rahvuse esindajaid. Me ei ole näinud, et need rahvusvähemused sunniksid eestlastele peale oma kombeid või tavasid, pigem rikastavad nad kultuuriruumi ning annavad oma panuse, et Eesti külastajad või siia elama asujad näeksid meid avatud ja sõbraliku ühiskonnana.
Jättes kõrvale ajaloolise konteksti, ei maksa unustada, et Eesti on juba 24 aastat olnud avatud ja vaba riik, kuhu on tulnud elama teistest kultuuridest pärit inimesi. On loodud segaperekondi, kelle lapsed on sündinud Eestis ning kes räägivad vabalt nii oma ema kui ka isa emakeelt, mis tänapäeva rahvusvahelises maailmas on konkurentsieelis.
Edukas lõimumine
Viimase 18 aasta jooksul on Eestis saanud rahvusvahelise kaitse ainult 121 inimest, kuid viimatine uuring (2011) nende toimetuleku ja kohanemise kohta kinnitas, et enamik pagulasi tuleb toime ja osaleb tööturul. Hea näide on Iraagi Kurdistanist pärit Karwan Jamal Ibrahim, esimene pagulasena Eestisse tulnud isik, kel taskus Eesti pass. Üle kümne aasta tagasi saabunud Karwan on loonud siin pere, õppinud selgeks eesti keele, saanud Eesti kodanikuks ja loonud oma ettevõtte ning tekitab riiki juurde jõukust. Ta esindab siin kahte kultuuri. Ta peab Tallinna kesklinnas Eesti rahvuslipuga ehitud Lähis-Ida restorani, kuid ühtlasi kannab edasi ka meie enda oma ja armsat kultuuri ja keelt. Miks näeme klaasi pooltühjana, kui on tõendid ja näited, et klaas on rohkem kui pooltäis?
Kas uued tulijad võtavad meie kultuuri ja keele omaks? Nagu ütles mulle Karwan Ibrahim selges eesti keeles: „Te olete eestlased, te saate kõigega hästi hakkama, loomulikult lõimite ka uued tulijad edukalt oma ühiskonda!”