Toomas Alatalu: Kreml tahab esiliigast kõrgliigasse pääseda

Nii võiks lühidalt kokku võtta Venemaa presidendi Vladimir Putini Sochis peetud kõne põhisõnumi, mis leidis konkreetse formuleerimise nii esinemise-eelsetes kui ka selle järgnenud diplomaatilistes käikudes.

Nagu teada, sai sissejuhatuseks Süüria president Bashir al-Assadi lennutamine Moskvasse (20.10), mis pidi märku andma vajadusest kaasata Moskva lahendusse ja seda tipptasemel. Üsna oma esinemise lõpus pidas Putin vajalikuks mainida, et oli USA president Barack Obamale nende New Yorgi kohtumise ajal maininud: Ida-Ukrainat ei saa lahendada „ilma Euroopata, ilma USA-ta.“ Obama aga teadu näole ei anna, Ukraina kriisi lahendamiseks on „Normandia formaat“ ehk Prantsusmaa-Saksamaa-Venemaa-Ukraina liidrid. „Regionaalsed liidrid“ nagu klass kõrgemal mängiv Obama on antud konfliktiga ühenduses paaril korral teatanud.

Ukraina kriisist varem (aprillis 2011) puhkenud Süüria kodusõjas jäi Venemaa kohe oma liitlase Bashir al-Assadi seljataha. Vastasleeri, kus nn Süüria Sõprade gruppi (loodi 24.02.2012) on vedanud Prantsusmaa ja ISILi (kalifaadi) vastast koalitsiooni veab USA, pole aga loodetud edu saatnud.

Lühidalt öeldes oli tegemist paraja avantüüriga, sest erinevalt näiteks Liibüast Süüria ladvik ei lõhenenud ja relvad ja raha saanud opositsioon pigem pureles omavahel, kui võitles režiimiga. Kui hinnata toimuvat Araabia maade liiga (AL) otsuste põhjal, siis veel septembris 2011 näidati seal Assadi esindajatele ust, märtsis 2013 anti Süüria koht võitlevale vastasleerile, ent märtsis 2014 näidati neilegi ust, sest meestel polnud midagi ette näidata ja jäeti Süüria koht vakantseks. Mõni kuu hiljem – 29. juunil 2014 kuulutati Iraagi territooriumil välja kalifaat (ISIL), mille üksused tegutsesid ka Süürias ja hiilgasid kõikjal erilise julmusega kõigi teiste suhtes.

22. septembril 2014 alustas USA juhitud koalitsioon pommi- ja raketirünnakuid ISILi positsioonidele Iraagis ja Süürias, milliseid on tänaseni toimunud üle 2600. Tegu on olnud parajalt kummalise sõjaga, sest ... ka Venemaal on alates 30. septembrist 2015 olnud kuhjaga võimalusi ISILi positsioone pommitada. Kui ka nõustuda süüdistustega, et venelased on rünnanud rohkem Assadi-vastast opositsiooni, siis on lööke jagatud ikkagi ka ISILile ja tuleb küsida – mis imeelukas see ISIL on, kui üks koalitsioon on teda pommitanud juba terve aasta ja Venemaa lisaks kolm nädalat!?

Ilmselt käis aastapikkune pommitamine ikkagi nii, et tegelikult lubati ISILil koguni edasi liikuda Damaskuse suunas arvestusega, et too annaks pealöögi Assadi režiimile. Võõraste kätega sõdimine pole mingi uudis, praeguse konflikti puhul on mõistagi eeldused tõe teadasaamiseks hiljem vägagi suured. Samas selge see, et selgus tuleb pigem moslemite omavahelistes suhetes, sest vaid nemad või nende palgatud seltskonnad sõdivad maismaal ja need, kes õhus, ei pea ju täpselt teadma, mis maa peal sünnib.

Just kirjeldatud Süüria kodusõja eripära andiski Putinile hea võimaluse toimuvasse sekkuda – „oli vaba ruumi“ nõuda kohta laua taga ja oma tingimused esitada. Kuna kaotada polnud midagi, tegi Putin teatavaks ka oma Leningradi tänavatel koolipoisina selgeks saanud moraali – „kui kaklus on paratamatu, löö esimesena.“ Toimis, sest Süüria taevas jäi pärast vene tiibrakettide demonstreerimist kitsaks ja USA juhitud koalitsioonil tuli leppida „taeva jagamisega.“

Kui nädal varem (13.10) oli Putin üritanud USAsse saata peaminister Dmitri Medvedevit, mille Valge Maja käigult tõrjus, siis nüüd üritas Washington saata riigisekretär John Kerryt Moskvasse. „Teist Sochit“ – Putin võttis seal Kerry vastu 12.05.2015 – siiski ei tulnud, sest Putini PR mees Dmitri Peskov teatas kiirelt, et peremees pole kättesaadav. Nii kohtutigi reedel Viinis: Kerry, Lavrov, Türgi ja Saudi-Araabia välisministrid. Kõneluste vahepeal jõudis Lavrov kokku saada ka oma Jordaania kolleegiga, sõlmimaks kahepoolset kokkulepet Süüria taeva kasutamise osas. Huvitav käik, sest Jordaania lennukid käivad koos Saudi-Araabia ja Türgi omadega ISILit pommitamas Iraagis, nüüd aga leppis Jordaania pealinn Amman Moskvaga eraldi kokku ka Süüria osas. Väike magus võit Moskvale, kui arvestada, et Türgi ja Saudi-Araabia on Assadi paduvaenlased ja et Türgi peaminister jõudis avalikult kahetseda, et Assad ei jäänud Moskvasse.

Samas oli algusest peale selge, et Viini „Imperial Hoteli“ nelik on esialgne kooslus. Putini viimaseid kohtumisi ja telefonikõnesid arvestades peaks kõnelustega kaasatama ka vähemalt Iraan ja Egiptus. Eriti esimene, mis mõistagi tekitaks tormi Iisraelis ja USA vabariiklikus parteis, kes pole siiani Iraani tuumalepingut alla neelanud.

Tõesti huvitav – milline saab olema lahendus? Eriti Iraani seisukohalt – laua taga (koos Moskvaga või üksi?) või seina ääres? Pole välistatud, et ühel hetkel võtavad konflikti lahendamise – relvarahu ja valimiste korraldamine – üle araablased ise ehk AML, sest praeguse seisuga ei soovi ei eurooplased, ameeriklased ega ka venelased sealsel maismaal rohkem sõdida.

Tekiks tõeliselt regionaalne liiga, mille suhtes kõik suured saavad tunda üleolekut. Sealjuures pole kahtlust, et kui Süüria kokkulepe hakkab sündima, on kõik maailma suured ja kõrgemates liigades mängijad kohe ka siin platsis, et veenduda, et nende huvid ja tahe on piisavalt täidetud ja tagatud.