Lühikesekasvulise ja keevaverelise Sarkozy puhul lõi see eriti välja, sest – ei ole talle kedagi kõrvale panna, kui meenutada tema valimiskampaania pealoosungit välispoliitikas – luua Vahemeremaade liit (UfM)! Ja lõigi – 13.07.2008 olid Pariisis koos kõik Euroopa Liidu liikmesmaade juhid ja kirju seltskond Vahemere ida- ja lõunakallastelt. 43 liidrit. Suured rahad hakkasid liikuma põhjast lõunasse – asi, mis ei päästnud viimast Araabia kevadest, ent asi, mis lubas tekkida äri- ja koostöö sidemetel Sarkozy, Prantsusmaa ja Araabia maade liidrite vahel.

Viimaseid mõistagi vaimustas uue mänguri ilmumine piirkonda, mida siiani oli ainuvalitsenud USA. Paraku oli too just kergekäeliselt loonud ka uue konfliktikolde Iraagis. Sarkozy aga jõudis mängeldes Vahemerest ka Pärsia lahte ja üllatas sealseid valitsejaid, kaasa arvatud oma hilisemat suurt sõpra Katari emiiri – jaanuaris 2008 teatega avada Prantsuse merebaas Abu Dhabis. Lubas, ja 26.05.2009 baas ka avati.

Enne seda olid aeg ja saatus andnud Sarkozyle suure võimaluse Euroopas – koos Saksa kantsleri Merkeliga põrutati NATO Bukaresti tippkohtumisel läbi USA presidendi Bushi Ukraina ja Gruusia poliitika. Järgnes Venemaa-Gruusia sõda ja kuna Sarkozy oli parasjagu EL eesistuja, avanes tal võimalus olla vaherahu- ja rahusobitaja. Töö sai tehtud, mis sest, et järgnevalt puhkenud Moskva-Thbilisi vaidluse ajal sai ootamatult selgeks, et vene keeles kõlab lepingu pea olulisim punkt teisiti kui prantsuse keeles ja selle põhjal tehtud muukeelsetes tõlgetes. Saakašvili vannub kurja tänaseni, ent suurriigi liider tuli mõistagi puhtalt välja.

Venemaa agressioon Gruusias oli toona maailmale esimeseks vapustuseks, ent kuna käisid ettevalmistused Sotši taliolümpiamängudeks (veebruar 2014), ei peetud Kremli käitumist naabritega veel piisavaks takistuseks, et mõelda talle jalgapalli MM-i mitteandmisest. Pealegi üritas MM-2018 endale saada ka USA ja kuna uus president Barack Obama oli märtsis 2009 pakkunud Venemaale reset-poliitikat ja kuna oktoobris 2010 oli USA ise loobunud kandideerimisest MM-2018-le ja jäänud kandideerima MM-2022-le, siis - ilmselt oktoobris-detsembris 2010 elasid nii suure maailmapoliitika kui ka selle juurde kuuluva suure spordipoliitika otsustajad teadmises, et Venemaa saab 2018. aasta ja USA 2022. aasta mängude korraldamise. Kui Euroopa suuri – kes Blatteri kinnitusel salaja Katari poole üle läksid – miski sai sel ajal suurest poliitikast häirida, siis vast vaid Obama maist 2009 novembrini 2010 selgelt deklareeritud soov luua Palestiina riik – jutt, mille edasist rääkimist mõjutasid koheselt vallandunud Araabia revolutsioonid. Mõistagi sai Katari eelistamisest USA-le sensatsioon ja ka Obama avalik alandamine.

Sarkozy võis aga endale USA kõrbemise taustal kõike lubada ja kolm nädalat pärast MM-ide toimumispaikade otsustamist teatas ta 24.12.2010 isiklikult, et Prantsusmaa ehitab Venemaale kaks kopterikandjat Mistral. Jõulukink sõjatööstusele missugune! Pluss pretsedenditu samm Ida-Lääne ja NATO-Venemaa suhetes. Pealegi oli Venemaa merejõudude juhataja just jõudnud kurta, et olnuks neil Gruusia sõja päevil olnud säärane laev, oleks kõik olnud tehtud poole päevaga! Kuna Mistralide ehitamise leping vormistati juba 25.01.2011, pole kahtlust, et kokkuleppimine selles sündis märgatavalt varem.

Et need käigud ei jäänud ameeriklastele märkamatuiks, näitas hästi Mistralide saatus – vaatamata juba septembris 2014 alanud Pariisi pikkadele esimese laeva üleandmise edasilükkamiste juttudele ja keerutamistele, tuli neil tehing augustis 2015 ikkagi lõpetada ning laeva ostab hoopiski Egiptus.

Jääb lisada, et Venemaa, ka Putin isiklikult on algusest peale näinud FIFA skandaali puhkemise taga alttõmmatud USA kätt. Blatteril on kindlasti põhjust süüdistada ka prantslasest UEFA liidrit Platinid. See, et ta just Moskvas hakkas järsku paljastama ka Kremlile selgelt kasulikku teinud Sarkozyd, tuleb ilmselt võtta mitmes suunas antud hoiatusega – kartke võimule pürgivaid prantslasi. Nagu teada, teeb seda taas ka Sarkozy.