Urmas Paet: Kaplinski jutus on asjad viltu - liitlaste kujunemisel pole peamine geograafia, vaid väärtusruum

Jaan Kaplinski jutus Eestist ja mõjusfääridest on põhimõtteliselt viltu paar asja. Kõigepealt Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega. Need ei põhine mõjusfäärindusel, vaid Eesti loomulikul huvil hoida tihedaid sidemeid riikidega, kus õigusriik ja vaba ühiskond on tagatud.

Selliste riikidega, seal hulgas USAga on loomulik teha ka julgeolekualast koostööd, sest selles puudub Eestit ohustav võimalik varjatud agenda.

Mis puudutab mõjudesse, siis pigem on Eesti ühiskonnale otsene ja igapäevane positiivne mõju meie geograafilises piirkonnas asuvatel Põhjala riikidel, ennekõike Soomel ja Rootsil. Need riigid on olnud Eestile eeskujuks ja positiivseks mõjutajaks vaba ühiskonna praktilisel kujundamisel alates Eesti iseseisvuse taastamisest ja varemgi. Seega ei puudu Eesti sõprus- ja liitlassuhetest ka geograafilise läheduse aspekt.

Mis puudutab Venemaad, siis muidugi tahaks ilmselt enamik Eesti inimesi, et Venemaa oleks vaba ühiskonnaga demokraatlik õigusriik, kuid reaalsus on kahjuks oluliselt erinev. Seega pole selliseid lähedastel väärtushoiakutel põhinevaid suhteid nagu näiteks USA, Rootsi või Soomega Venemaaga praegu võimalik luua. Liitlaste puhul on siiski peamine võimalikult sarnane arusaam põhiväärtustest ning sellel põhinev valmisolek üksteist toetada.

Autoritaarse režiimiga Venemaa valimine oma põhiliitlaseks ei lähe kokku suurema osa Eesti inimeste väärtustega. Küll aga on Venemaa oma põhiliitlaseks valinud näiteks Venezuela ja Süüria Assadi režiim, olgugi, et ka neis suhetes pole geograafiline naabrus esmatähtis, vaid ikka arusaam ühiskonnakorraldusest ja vabaduse määrast või selle puudumisest.