Kadriorus tuli päevavalgele 3000 aastat vana sõjakirves

Sügiskaamose saabumist kuulutavad septembri hoovihmad sunnivad mõnda inimest otsima jalatsiriiulist välja punaseid kummikuid, mõnda agaramat sügispelgurit broneerima reisi Egiptusesse või Tenerifele. Ühel sombusel 2012. aasta septembrikuu päeval algatasid need aga sündmusteahela, mis päädis Põhja-Euroopas ainulaadse muistise leidmisega.

„Äsja puhastatud keldri seinast tungis vett välja nagu kraanist. Kujutasin ette, et veetoru on katki läinud ja hakkasin seda paaniliselt väljaspool majaseina lahti kaevama. Alustasin kell 10 hommikul ja lõpetasin õhtul kell 22 tuvastades lõppkokkuvõttes, et tegemist on lihtsalt sademete ebanormaalsest rohkusest tingitud pinnaveega,“ meenutas leiu päevavalgele toonud "Kapitali" kaasautor Mart Kuusk. Kahe meetri sügavust ja 1,5 meetrit laia auku ta samal õhtul kinni ajada ei jõudnudki.

Pimeduse katte all mulda tagasi visates poleks ta ehk märganudki umbes vaksa pikkust tomahooki meenutavat sõjakirvest. „Kõik oli mudaga koos. Kuid see oli nii heas korras, et mõtlesin, kuidas see on parimal juhul 19. sajandist. Mingi müüriladumise kirves, kuigi mõneti veidra kujuga,“ kirjeldas ehhuhhuduurlane oma esimesi muljeid. Järgmised kolm aastat seiras kirves dekoratsioonielemendina meest ja teise majaelanikke-külalisi köögi ahju simsilt.

Ühel heal märtsikuu õhtul jäi see aga silma loodusfotograaf Mats Kangurile. Kasutusjälgi nähes oli ta kindel, et mänguasja sihilikult nii ei kasutata. Tegu pidi olema pehmema materjaliga ehk see valmistati enne raua kasutuselevõttu. "Kuna ma olin just oma kodutalumaadelt leitud kivikirve vanust taga ajanud, siis märkasin selle pronksist asjanduse väärtust kohe," meenutas Kangur.