Jah, see algab tõesti ka tõhusast piirivalvest Euroopa Liidu välispiiridel, kõigepealt Kreeka-Türgi piiri kontrollist, migrantide registreerimisest, mis on pagulaskriisiga tõepoolest käest läinud. Niisuguste masside puhul on end lihtne sõja jalust põgenejate hulka peita. Piisab sellest, kui kasvõi mõni üksik üritab sogases vees kalu püüda, ja juba ongi Euroopa julgeolek löögi all.

Kuid piirikontroll on vaid üks vajalikest komponentidest. Enamasti on islamiradikalism Euroopas juba kohal. Selle kandjad on äärmusideoloogiast vaimustunud immigrantide teise põlvkonna noored. Pearoll islamiterrorismi pidurdamiseks on siiski politseitööl, mis vajab korralikku agentide võrku. Kõiki radikaalse meelsusega muslimeid, neile kaasaaitajaid, nende varjajaid peab pidevalt jälgima. Nende tuvastamine pole võimatu.

Paraku on vähe tõenäoline, et lääs leiab Islamiriigi vastu mingi muu lahenduse kui maismaarünnak.

Paraku on päevselge, et terrorismivastane võitlus Lähis-Idas ja katsed pidurdada pühasõdalasi piiratud ulatusega missioonidega on läbi kukkunud. Õhulöögid Süürias on küll mõne ISIS-e komandöri tapnud, mõnd haavanud, kuid need pakuvad sageli vaid illusoorset lahendust. Enda sõdurite elusid õnnestub säästa, kuid reaalset lahendust ei saabu. ISIS alustas tegevust hajutatud sissiorganisatsioonina, kuid detsentraliseeritud organisatsioonide hävitamiseks õhujõududest ei piisa.

Kõigist varasematest hoiatavatest näidetest hoolimata on pärast Pariisi terrorirünnakuid vähe tõenäoline, et leiduks veel mingi muu lahendus kui lääneriikide maismaarünnak Islamiriigi vastu. Selle hea külg on see, et nii õnnestuks Süürias laiendada ohutut ala ja süürlaste surve sõja jalust põgeneda väheneks. Kuid paratamatult tähendab maismaarünnak valmidust lääneriikide sõdureid kaotada ning teadmata lõpuga konflikti. Võimalik, et tuleb olla valmis palju rohkemate inimeste kaotamiseks, kui neid hukkus Pariisi terrorirünnakutes. Ja paratamatult peab lääs sel juhul tegema veel ühe kuluka katse anda Süürias ja Iraagis tõsist arenguabi.