Ülle-Marike Papp: järgmine feminismilaine algab Ida-Euroopa maadest
Nende sõnadega pälvis Ülle-Marike Papp 2004. aastal Avatud Eesti Fondi Koosmeele auhinna, kuid tema jõud pole 11 aasta jooksul raugenud. Ta on aastate jooksul jälginud ja analüüsinud soolise ebavõrdsuse ja võrdõiguslikkuse arengut Eestis. Meie saime temaga kokku, et uurida, milline oli (feministlik) elu enne "Virginia Woolf Sind Ei Karda!" foorumit.
Ülle, asume kohe teema kallale! Milliste teemadega sooliste ebavõrdsuse vähendamiseks Eestis üheksakümnendatel tegeleti? Milliseid poliitilisi edusamme võiks esile tuua?
Pärast Pekingi konverentsi oli kahtlemata kõige olulisem poliitiline otsus täita lubadus luua riiklik üksus, mis naiste olukorra parandamisega tegeleks. Minister Tiiu Aro ajal 1996. aastal loodud Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse büroo hakkas tegelema ÜRO "Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise" konventsiooni täitmise küsimustega. Nendel esimestel aastatel pakkus Eesti demokratiseerumisprotsessile tuge palju välissaatkondi, õiguseksperte ja soouurijaid.
Mäletan, et kaks esimest teavitusmaterjali, mis eesti keelde tõlgiti ja trükiti, olid „100 mõistet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta" ja „Tegevusjuhis naiste ja meeste võrdseks tasustamiseks võrdväärse töö eest". Terminoloogilised ja palkade kujunemise küsimused jäid sel perioodil üldisest huviorbiidist välja ja on aktuaalseks muutunud alles nüüd.
Võrdsuse mõiste oli peaaegu tabu - see seostus võrdsustamisega, mis ei sobinud ideega, mis oli orienteeritud individualistlikule edule. Arutasime pikalt, mis selle nimi võiks olla eesti keeles. See ei saanud olla võrdsed õigused, võrdsed võimalused, feminism ega naisõiguslus. Lõpuks leidsime, et võrdõiguslikkus oli hea sõna, mis mõistet katab.
Neli aastat hiljem võttis Riigikogu vastu Vabariigi Valitsuse seaduse § 67 muudatuse. Sellega lisati Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse uus poliitikavaldkond koos kohustustega edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust, koordineerida sellealast tegevust ning koostada vastavate õigusaktide eelnõud. Ka käivitati soolise võrdõiguslikkuse monitooringud, et jälgida muutusi kehtivates hoiakutes ja tavanormides.
1998. aastal alanud ametlike EL-i liitumisläbirääkimiste käigus andis Eesti pidevalt lubadusi vastu võtta seadus, mis tagab naiste ja meeste võrdsuse. EL-i õiguse ülevõtmiseks vajaliku seaduseelnõu koostamisega alustati 2000. aastal ning see oli üks ühinemise eeltingimus. Pärast neljaaastast loksutamist poliitiliste erimeelsuste ja isiklike hoiakute vahel võeti soolise võrdõiguslikkuse seadus vastu.
Kuigi puudu oli ühiskondlik sisuline debatt soolisest diskrimineerimisest ja ebavõrdsusest, hakkasid muutuma nende naiste seisukohad, kes kuulusid naisorganisatsioonidesse. See oli õhinal õppimise periood, mil kujunesid ühised arusaamad inimõigustest, naiste ja meeste võrdse kohtlemise normidest ja sugude võrdsuse olulisusest. Hakati toetama demokraatlikke väärtusi, mille üle oldi arutletud rahvusvahelistel konverentsidel, ühisüritustel ning mille kohaseid sotsiaalseid muutusi loodeti ka Eestis näha. Näiteks eraldati tollase Riigikogu naiste ümarlaua algatusel riigieelarvesse eelarvevahendid, mis olid suunatud naisorganisatsiooni toetamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.
Riigieelarvesse lisati rida, mis kandis pealkirja „Soolise võrdõiguslikkuse valdkonna eraldised". Poliitilisel tasandil toetati EL-i teemakohastes koostööprogrammides osalemist ning soolise võrdsuse eesmärgid ja indikaatorid olid sõnastatud Sotsiaalministeeriumi arengukavades.
Millised teised teemad on ajapikku lisandunud?
Üks kõige mõjukam ja jätkusuutlikum teema, mida 2000. aastate alguses teadvustati oli naistevastase vägivalla ja inimkaubanduse probleem. Teema algatasid ja finantseerisid eelkõige Põhjamaad, kes soovisid pidurdada Balti riikide vabanemisega kaasnenud inimkaubanduse ja prostitutsiooni levikut.
Mitu uuringut, projekti, seminari, konverentsi ja koolitust ning tihenev võrgustikutöö viisid lõpuks inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava vastuvõtmiseni kümnendi teisel poolel. Vabaühendused alustasid vägivalla all kannatavate naiste abistamisega, aga vajalikke parandusi viidi sisse ka kriminaalseadustikku. Praeguseks on mõlemad teemad lülitatud vägivalla vähendamise arengukavasse.
Pärast Euroopa Liiduga ühinemist loodeti, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendumisega kaasnevad edasised meetmed, mis muudavad totalitaarsest ühiskonnast pärit soosüsteemi ja parandavad naiste staatust. Naisorganisatsioonides teati, et sugude võrdsus on üks ühenduse põhisuundi, mis pidi punase niidina läbima kõiki poliitikavaldkondi, aga päris kõrgel poliitilisel tasandil seda kõva häälega välja ei öeldud. Nii jäigi laiem avalikkus uskuma neoliberaalseid seisukohti, et kõik sõltub ainult igast konkreetsest inimesest. Samamoodi ei arutatud eriti tõsiselt sotsiaalteadlaste tõstatatud liiga suure sotsiaal-majandusliku kihistumise probleemide üle.
Argiteadmistes tähendas sugu eelkõige inimese individuaalset (kehalist) tunnust ja „loomuomaseid" soolisi omadusi. Nii jäigi laiemale avalikkusele mulje, et sooküsimused pole kohased, et neid poliitikas tõstatada. Kui, siis ehk ainult seoses perepoliitikaga. Nii said näiteks kümnendi teisel poolel isad õiguse vanemahüvitisele alates lapse 70-päevaseks saamisest ning kehtestati 10-päevane tasustatud isapuhkus, mis kahjuks kehtis seejärel vaid ühe aasta.
2005. aastal alustati riiklikul tasandil meeste identiteeti ja soorolle käsitlevate uurimissuundade väljatöötamisega ning korraldati teine mehelikkuse küsimustele keskendunud "Uue mehelikkuse" konverents. Need teod aitasid teadvustada võimu ja kontrolli ning soorollide ja soolisuse konstrueerimise aspekte. Samal aastal asus tööle esimene soolise võrdõiguslikkuse volinik.
Millised on Sinu hinnangul olnud tagasilöögid?
Eelmisel kümnendil tõstatus aeg-ajalt otsustustasanditel küsimus sookvootidest, aga äärmiselt tugevasti juurdunud eelarvamuslikud hoiakud suurema osa riigikogu ja valitsusliikmete hulgas ei võimaldanud diskussioone isegi mitte käivitada. Nii lubatigi rahvusvahelisel tasandil esinedes tegeleda naiste esindatuse küsimustega „laiapõhjaliselt" ja kõigis valdkondades.
Tegelikkuses hakkas soolise võrdõiguslikkuse poliitikavaldkond Eestis avalikkuse jaoks hoopis hägustuma. Sotsiaalministeeriumi väikesearvulisele ametnikkonnale lisandus hulk ülesandeid seoses vähemusgruppidesse kuuluvate isikute õiguste kaitsmisega, mis nõudsid kursis olemist erinevate poliitikavaldkondadega - vanuripoliitika, vähemusrahvuste integratsioonipoliitika, puuetega inimeste poliitika, lisaks LGBT inimeste ja eri usulistesse gruppidesse kuuluvate inimeste võimaluste ebavõrdsuse küsimused.
Praegu on Sotsiaalministeeriumis võrdsuspoliitikate osakond. See nimetus võib kanda tähendust, et osakond tegeleb ministeeriumisiseste küsimustega, sest selliseid equality policies üksusi on enamikus riikides loodud erisugustes organisatsioonides ja ettevõtetes , et luua eri töötajagruppide seas võrdseid võimalusi.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduses ettenähtud rakendusaktid on takerdunud väärhoiakute taha ja see pidurdab siiani tööandjate õigusnormidega ettenähtud kohustuste täitmist.
Kuidas kirjeldaksid hoiakute- ja väärtuste üldpilti, millega Eesti soolise võrdõiguslikkuse eest seisjad seisid silmitsi 1990ndatel, 2000ndatel ja nüüd, 2010ndatel?
Tagasi vaadates on väga selgelt eristatavad kolm perioodi - 90ndate lõpus ja 2000ndate alguses olid soolisusega seotud teemad uudsed ja huvitavad eelkõige naisorganisatsioonide jaoks ning nendele vähestele ametnikele ja uurijatele, kes teemavaldkonnaga juba tegelesid. Loodeti, et niipea kui statistika ja uuringud naiste olukorrast uusi teadmisi lisavad, hakkavad muutusi toetama ka poliitikud ja laiem avalikkus.
See oli periood, mida iseloomustab rahvusvaheline koostöö, kontaktide loomine ja teadmiste hankimine. Aga ka esimesed tagasilöögid - põrgati kokku nõukogudeaegsete hoiakute ja arusaamadega, mõisteid võrdsus-ebavõrdsus ja erinevus-sarnasus kasutati vääralt ning domineeris sügav usk sotsiaalsete rollide looduslikku ettemääratusse. Muidugi oli ka hirm senitundmatu feminismi ees.
2000ndate keskel hakkasid soolise ebavõrdsuse probleemidesse süvenema paljud noored uurijad. Avanenud maailm võimaldas võrrelda eri väärtushoiakutega ühiskondi ning rääkida võrdsusest ja ebavõrdsusest. Ka meedias hakati käsitlema olulisemaid soolise ebavõrdsuse probleeme. Naiste poliitilise aktiivsuse suurendamise kõrval tõusid teemaks naisettevõtluse küsimused, naiste ja meeste kujutamine meedias ning naiste tasustatud ja tasustamata töö küsimused.
Eesti olukorda kirjeldati võrdluses teiste EL-i liikmesriikidega üsna aeglaselt moderniseeruva ühiskonnana. Olime püsivalt soolise võrdsuse näitaja poolest viimaste hulgas, kuid seda ei peetud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil kuigi suureks probleemiks. Erakondade poliitilise ärapanemise ja kukepoksi ideoloogia oli nii juurdunud, et ka naiste ja meeste võrdsuse küsimust käsitleti sugude vastandamisena, ühe soo võitlusena teise vastu. Kultuuris juurdunud „meie-teie" (наши-ваши) tüüpmõtlemise kohaselt tõlgendati naiste diskrimineerimisest rääkimist kohe meestevastasuseks. Probleemid viidi indiviidide tasandile ja igasugune statistika sai külge „suure vale" sildi.
Mis on ajas muutunud? Endine võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper tõi oma intervjuus Feministeeriumile välja, et tema hinnangul on väärtuste ja võitluse põhiselt toimunud tagasiminek.
Kuna Eestis puudub tugev naisliikumine, siis on püütud soolise ebavõrdsusega seotud teemade tõstatamisel kasutada „pehmemaid" väljendeid ja termineid. Selle nimel, et mitte kukkuda patriarhaalsete vaadete vahele, püütakse õiguslike terminite kasutamise ja selgitamise asemel rääkida üha abstraktsemate üldistuste abil. Näiteks on naistevastase vägivalla teema puhul kasutusel nii lähisuhtevägivald, perevägivald, paarisuhtevägivald, kui nüüdisaegsem soopõhine vägivald, mille tähendusest ei selgu, et tegemist on meeste poolt naiste vastu suunatud vägivallaga.
Leian siiski, et mida konkreetsemalt ja täpsemalt mõisteid kasutame, seda sihipärasemalt saame meetmeid kavandada. Näiteks taandab mõiste sooline tasakaal paljud küsimused ainult arvulisele osalusele, jättes nii varju sügavad sugude domineerimis- ja võimusuhted. Kui deklareerime kõikide võrdset kohtlemist, siis tähendab see avalikkuses peamiselt ühelaadset kohtlemist ja tihti taandub soolise võrdõiguslikkuse mõistegi ainult mitte-diskrimineerimisele.
Nii et tagasiminek peegeldub eelkõige diskursustes, aga paljuski ka naisorganisatsioonide väsimuses, sest varasem aktiivsus pole toonud soovitud muutusi. Poliitilise tasandi strateegiline ignorantsus aga võib tähendada seda, et oht võimusuhetele ongi juba teadvustatud.
Kuivõrd on Sinu hinnangul lääne feministide teooriad kohaldatavad post-sovetlikus kontekstis?
Meie post-sovetlik kontekst ja kultuur vajab hädasti soouurimuslikke käsitlusi. Mina usun, et igasugused teooriad toetavad mõtlemis- ja analüüsivõimet. Ükski ühiskonnateooria pole kunagi lõplik, otseselt ülevõetav ega igavene, aga erinevate mõisteraamistike kasutamine avardab arusaamu. Kakskümmend viis aastat tagasi olid erinevused ja rõhuasetused eri ühiskondades kahtlemata suuremad. Arvestada tuleb ka seda, et meil pole nais-, mees- ja soouuringud veel selgelt institutsionaliseerunudki. Enam kui kahe aastakümne jooksul on eraldatud vaid üks teadusgrant teemaga tegelemiseks.
Kas soolise palgalõhe debatti võib pidada esimeseks kordaläinud laiapõhjaliseks feministlikuks diskussiooniks taasiseseisvunud Eestis?
Pigem peaksin seda edukaks teavituskampaaniaks kui feministlikuks diskussiooniks. Avalikult pole feministlikke teoreetilisi seisukohti palju kuulda-näha olnud. Ja seda senini. Oletatakse, et tegeledes nn palgalõhega, saab seda väiksemaks muuta. Eri tegurite omavahelised seosed on küll nimetatud, aga ilmselt tuleb veel oodata nende seoste analüüsi läbi feministlike paradigmade. Laiem avalikkus toetas Riigikogu otsust välja töötada palgalõhe vähendamise kava.
Tänuväärt oli ka Praxise uuring, mis andis ülevaate rahvusvahelistest lähenemistest ja meetmetest. Samas püüdis mitu palgastatistika uuringut vältida soohierarhia ja kihistumise sügavamaid põhjuseid, taandades nii palgalõhe põhjused naiste väiksematele nõudmistele, seejuures küsimata, miks need nõudmised väiksemad on.
Küll olid naised aktiivsed 2000. aastal Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimise protsessi käigus, kui selgus, et valitsus soovitas ratifitseerimata jätta sätted, mis puudutasid naiste võrdseid õigusi. Siis toimusid tulised diskussioonid ka maailmavaatelisel tasandil, kuid meediasse jõudsid neist kahjuks vaid vähesed.
Millised teemad on praeguses Eesti kodanikuühiskonnas soolise ebavõrdsuse seisukohalt hästi kaetud?
Arvan, et tänu eurointegratsioonile on meil üha enam soo lõikes esitatavat statistikat. Naistevastase vägivalla küsimusi ei seostata avalikkuses veel väga selgelt soolise ebavõrdsusega, aga usun, et see areneb. ENUT ja ENÜ on koos kasvatusteadlastega mitu aastat tegelenud soolise sotsialiseerimise küsimustega. Nüüd jääb loota, et soolise identiteedi kujunemisele pööratakse senisest rohkem tähelepanu. See ehk aitaks vabaneda senistest essentsialistlikest seisukohtadest ning pöörata rohkem tähelepanu soolisuse konstrueerimisele ja soosüsteemi muutmise võimalustele.
Millisest debatist Sa puudust tunned?
Meil oleks vaja majandusteadlasi, kes suudaksid soolisi mõjusid analüüsida makromajanduslikul tasemel. Lähiajal peaksid päevakorda tulema soolise pensionilõhe küsimused, sest igal juhul on oluline osata pensionisüsteemi muutmisel ette näha, millised valikud väldivad naiste vaesusesse langemist.
Millised võtmeküsimused tuleb Sinu arvates Eestil soolise võrdõiguslikkuse areenil lahendada kiireimas korras?
Tahaks öelda kolm korda „poliitiline tahe", sest paljuski sõltuvad ühiskonna ja inimarengu küsimused sellest, kas ja kuidas täidab valitsus juriidiliselt ja poliitiliselt võetud kohustusi, kuidas käivituvad debatid, milliseid sõnumeid saadavad elanikkonnale arvamusliidrid ja kuivõrd tegelikult arvestatakse sotsiaalse jätkusuutlikkuse ja sidususe eesmärkidega.
Kui tahame olla õigusriik, tuleb täita soolise võrdõiguslikkuse seaduses sätestatud norme.
Selleks, et ametnikud saaksid rakendada õiguslikult kohustuslikku soolõime strateegiat, on vaja selgelt määratleda soolise võrdõiguslikkuse poliitika eesmärgid, nii organisatsioonide kui ka ühiskonna tasandil. Nii kurb kui see ka pole, on vaja ka kohustuste täitmist kontrollida.
Kriitilise tähtsusega on nii kohalik teadmusloome kui ka avalikule sektorile suunatud infoteenused. Need teenused peaksid järjekindlalt vahendama rahvusvahelisi uurimistulemusi ja parimaid praktikaid. Soosuhted on nii mitmetahulised, omavahel läbipõimunud ja enamasti varjatud, et lihtsa talupojamõistuse põhjus-tagajärg lähenemisest nende probleemide arutamiseks ei piisa. Ühiskond peaks saama selge sõnumi, et tegemist on spetsiifilise teadmistevaldkonnaga.
Kahtlemata on võtmeküsimus naiste suurem koostöö ja teabevahetus, selged ühised eesmärgid ja nõudmised ning nende täitmise jälgimine. On ju märkimisväärne, et Eesti naised ootasid 25 aastat euroopalike väärtuste omastamist ja teadmiste- ning väärtuspõhiste soolise ebavõrdsuse vähendamisele suunatud poliitikameetmete rakendamist, enne kui kutsusid kokku Eestimaa VI Naiste Kongressi "Eesti kasutamata võimalus". Eelmised viis toimusid Eesti Wabariigi ajal. Selle kongressi manifesti on seni suhtutud üpris ignorantselt.
Miks ja kuidas olla feminist Eestis - Sinu mõtted Feministeeriumi lugejaskonnale?
Näha ühiskonnas toimuvat läbi soouurimusliku prisma ja mõista sügavamalt erinevate diskursuste tähendusi on põnev, huvitav, aeg-ajalt naerma ja ka nutma ajav, aga see-eest mitte kunagi igav.
Eesti on nii väike riik, et ideed ja mõtted levivad sotsiaalsetes võrgustikes suhteliselt kiiresti. Ei maksaks „vastu tulla" neile soosalgajatele, kes soolisusest ja naiste-meeste erinevast staatusest rääkimist oluliseks ei pea. Kõige parem on ikka rääkida seda, mis hingel on.
Eestiski on viimastel aastatel just noored naised julgenud avaldada oma seisukohti patriarhaalse ühiskonnakorralduse vastu. Mina usun, et järgmine feminismilaine algab Ida-Euroopa maadest. Kui ei, siis võib karta, et noored lihtsalt lähevad elama nendesse ühiskondadesse, kus inimesi väärtustatakse nende võimete ja teadmiste, mitte soo alusel.
Feministeeriumi koduleheküljel ilmunud intervjuu toimetas Aet Kuusik
