Andrei Novikov: kuhu me koos Euroopaga liigume?
Kunagised pühad ja puutumatud riikide võlapiirangute (Maastrichti) kriteeriumid eksisteerivad täna reaalselt vaid paberil. Viimaste aastate rahatrüki maht üldiselt on selgelt ületamas normaalsuse piire. Paljude liikmesriikide majandus seisab püsti tänu ülimadalatele või kohati negatiivsetele intressimääradele, mis ühelt poolt võimaldabki lõputut emissiooni, kuid mille efekt on ammendumas. Kui USA arutab täna intresside tõusu võimalust, sest nende majandus näitab paranemise märke, siis ainuüksi sellise võimaluse üle arutelu Euroopas tooks kaasa tõsise ebakindlustunde majanduses.
Euroopa on elanikkonna vananemise kriisis, millele täna lahendust ei paista. Ääremaadel nagu näiteks Baltimaad on topelt raske, sest oma rahvaga leevendatakse suurriikide demograafilisi muresid.
Pagulastega seonduv temaatika on samuti kahtlemata kriis, mille osas käitub Euroopa kahepalgeliselt käies ühelt poolt välja sõnumi „tere tulemast Euroopasse" ning teiselt poolt seades üles kaitsepiire ning püüdes ära osta teisi riike, et nad jumala eest pagulasi siia ei laseks. Kõik see on aga üha enam seadmas reaalsesse ohtu Schengeni ruumi püsimise.
Suurbritannia lahkumise võimalus Euroopa Liidust on taaskord päevakorras ning selle otsuse arutelu tõuseb kindlasti teravalt päevakorda järgmisel-ülejärgmisel aastal.
Euroopa Komisjon püüab näidata tugevat kätt. Tänase komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri kohatised soolod on liiga sageli ajamas vihaseks liikmesriikide valitsusi, mis võib pikemas perspektiiviks tekitada ohtliku vastuseisu.
Sel nädalal arutusele tulev 2016. aasta riigieelarve on miinusmärgiga, kui sellest lahutada Euroopa liidu erinev rahastus siis muutub miinusmärk lihtsalt pikaks pidevjooneks. Siinkohal tooksin näite kasvõi teede investeeringutest - selles osas on meil muidugi Euroopat vaja, sest meie valitsus iseseisvalt lihtsalt hakkama ei saaks, isegi kui ka tõstaks veelkord samas mahus kõiksugu aktsiise! Samal ajal on täna on viimane hetk, et valmistuda ajaks, mil Eestil tuleb ilma Euroopa Liidu abita hakkama saada.
Põlumajandussektori sanktsioonid ning Euroopa üldine ületootmine tapavad järjekindlalt meie põllumajandust, kalandust ja maaelu laiemalt. Piimaliiter on täna poodides odavam kui vesi! Siinkohal tahaks näha rohkem meie valitsust või näha seda vähemasti samapalju, kui naaberriikides. Samas aga palun vaadake ette, mida Euroopa lubab, mida mitte, et mitte tekitada oskamatusega rohkem kahju kui kasu.
Mitme aasta tagused otsused ja Euroopa riigiabi reeglite vastu eksimine on viinud meilt Estonian Airi ja hulga raha - mõtelgem vaid - Eesti maksumaksjatele läks toonane otsus maksma samapalju kui valitsuse otsus langetada ühe protsendi võrra sotsiaalmaksu. Valitsuse puudulik kommunikatsioon pagulasküsimuses on tekitanud vääriti mõistmisi ja ülekuumenemise liiga paljude inimeste peades. Mis on valitsuse poliitika - kas burkakeeld või Welcome to Estonia? Millistesse omavalitsustesse elama asutakse või mitu täiendavat valitsuse reservfondi eraldust on vaja pagulastega seotud kulude katteks?
Euroopa Liitu kuulumine on toonud Eestile kahtlemata palju kasu. Samas oleme üha enam sõltuvuses otsustest, mida tehakse, kas mujal kui Eestis või mille otsustamise juures tuleb arvestada, et partnerid ootavad meilt juba ette solidaarsust. See on ühelt poolt muutmas strateegilise liidu üha enam ja enam sõltuvaks taktikalistest valikutest ning teiselt poolt, uppumise erinevatesse killustatud strateegiatesse, milles on keeruline orienteeruda isegi neil, kes neid kirjutavad.
Euroopa Liidu asjade komisjonis arutatakse sageli väga üksikasjalikult pisidetailide üle. Samas teame, et kõigest sajand tagasi, kui puudusid kiire kommunikatsiooni võimalused, olid läbirääkimiste instruktsioonid strateegilis-kontseptuaalsed. See sundis poliitika läbirääkijaid ja kujundajaid lähtuma üldisest kontseptsioonist ja strateegiast ning riigi huvist. Täna on kommunikatsioon kiire ja läbirääkimised taktikalise iseloomuga, kus saab hetkega vajadusel iga üksikasja üle täpsustada.
See protsess on toonud kaasa kontseptuaalse mõte hägustumise nii Euroopa kui ka siseriiklikul tasemel. Nii võib näiteks Eesti riigieelarvest jäädagi otsima mingit kandvat suurt eesmärki või ideed.
Mis võiks olla täna aga Eesti suur idee Euroopa Liidu poliitika teostamisel - kas kasutada maksimaalselt efektiivselt Euroopa toetusmeetmeid? Mis võiks olla täna Euroopa suur idee - kas püüda säilitada seda heaolu, mida on eelnevad põlvkonnad loonud või püüd hoida koos seda kooslust, mis on niivõrd erinev?
