Ilves oli teismelisena korralik USA melomaan
Teatavasti on Toomas Hendrik Ilves sündinud 1953. aastal Rootsis ja kasvanud alates 1957. aastast Ameerika Ühendriikides. Popkultuurilugu vaadates märkame, et sellesse vanusesse, kui inimesel tekivad esimesed püsivad mälestused, jääb Elvis Presley menulaul „Jailhouse Rock” koos ülejäänud rokkmuusika esimese, omal ajal tsunamina rassi- ja klassipiire pühkinud lainega.
Tulevase presidendi teismeiga jääb aga 1960-ndatesse. Need algasid veel üsna viisakalt The Beatlesi saatel, kuid lõppesid The Doorsi, Jimi Hendrixi ja Iggy & The Stoogesi psühhedeelsete muusikanägemuste taktis. Eesti narkopoliitika suunajad saaksid kollektiivse südamerabanduse, kuuldes, kui palju ja mida tollal tarvitati (samal ajal kui nemad ise (üli)õpilasmalevas sigalate ehitamise kõrvale halba õlut, haput peediveini ja haljast viina rüüpasid ning kangeimaks kopsuprooviks olid Belomorkanali paberossid).
Mulle isiklikult pakub äratundmisrõõmu Ramonesi „I Wanna Be Sedated”, mille kohta on mul oma lugu. Kui Ilves mõned aastad tagasi Schillingul käis, astusin samuti ligi ja küsisin, kas ka tema on Ramonesi (osutades samal ajal bändi logole mu tagi õlal) kontserdil käinud. Selgus, et oli küll ning lemmiklooks ütles sellesama, mis kogumikulgi.
Mitte ainult žanriliselt kirev
Mis veel? Kuueteistkümne artisti seast leiab afroameeriklasi ja ühe LBGT aktivisti, seega pole selle sisuline mitmekesisus ainult žanriline. Tervikuna pole tegemist odavamaigulise ja läägevõitu kuulame-neid-laule-jälle-kogumikuga, vaid materjaliga, mis pakub kõrvadele nii mett kui ka malakat. Kokkuvõttes on lugude ja artistide valik ühelt poolt ootuspärane, teisalt jällegi ootamatu. Hea võrdlusmaterjal presidendi siinpool raudset eesriiet sirgunud põlvkonnakaaslastele: millised popkultuuri kogemuse võimalused olid seal ning millised siin. Ühesõnaga – võib küll.