Alatalu: Putin sarjas Türgit, rääkis gloobuse teisest küljest ja jõudis Krimmi
Oma järjekordse aastaläkituse eel sai Putini positiivse sõnumi USA mõjukalt ajakirjalt Foreign Policy, kes teda eeskätt Süürias ettevõetu põhjal (sõjalennukid kohale, Assad Moskvasse jne.) arvas nn. otsuste tegijate hulka. Tõesti, ta on kõva otsustaja ja veel enam enda otsustatu realiseerija, kes seejuures kipub tihti ära unustama, et teised – aga rahvusvahelises poliitikas on palju osalisi – võivad käituda hoopis teisiti, kui tema seda eeldab.
Poliitika, mis sai saatuslikuks Vene pommitajale Süürias – asi, mis ei mahu tänagi kuidagi Putini mõttemaailma, nagu ta seda järjekordselt Kremli kõnepuldist tunnistas. Et kohe kuulutada veelkord seda, mida ta viimasel ajal päevast päeva on korranud – türklased maksavad lennuki allatulistamise eest kõvasti ja õige maksmine seisvat alles ees. Putin ei jätnud Türgi „valitseva kliki„ kohta ütlemata sedagi, et „Allah on neid karistanud mõistuse ja aru äravõtmisega“.
Tema kõne jälgijatel mujal maailmas ilmselt ei mõista kunagi, miks Kremli Geoergi saali kogunenud Venemaa võimueliit selle peale aplodeeris, ent see ongi see Venemaa, mida on raske mõista, ent millega tuleb arvestada – seal andestatakse populaarsele juhile isegi seesugused väiklused. Olles alustanud oma aastakõnet terrorismi vastase võitluse käsitlemisest Süüriaga seotult ja kinnitanud valmisolekut kaasalöömiseks ÜRO egiidi all tegutsevas rahvusvahelises koalitsioonis, teatas Putin pärast sellele järgnenud türklaste nahutamist, et nüüd ootavat maailm Venemaalt „närvilist käitumist“, ent seda ei tulevat. Tulevat hoopis läbimõeldud tegevus.
Tuligi – Putin jätkas juttu sisepoliitikast ja seda 2016.a. toimuvate duumavalimisteks valmistumise soustis. Mõistagi on Venemaal tohutuid majandus- ja rahandusprobleeme, ent torkas kohe silma, et ta vältis lääneriikide poolt kehtestatud sanktsioonide mainimist. Sõna „sanktsioonid“ ei kõlanud üldse ja ka jutu järgi jäi mulje, et neid nagu poleks olemaski – Putin rääkis rõhutatult sellest, milline on asjade seis ja mida tuleks venemaalastel endil teha. Ka selleks, et oma toodangut ja loomingut maailmas realiseerida. Vaid kahes kohas oli Euroopa ja USA olemasolu aimatav – lõigus, kus oli juttu kapitali väljavoolust ja kohas, kus Putin kuritis, et vaatamata eelmisel aastal välja kuulutatud kapitali amnestiale, pole rikkurid oma vara Venemaale tagasi toomisel aktiivsust üles näidanud. Ju siis pole äritegevuse kliima Venemaal ikkagi see, mis vaja, ent samas pakuti välja ka terve rida uusi meetmeid olukorra parendamiseks.
Siseprobleemide lahendamisest rääkides (kus ta ühel hetkel avaldas ka tänu Dmitri Anatoljevitsi isiklikule panusele – mida auditooriumi võttis aplausiga vastu kui Medvedevi positsioonide kindlust) jõudis Putin ühel hetkel Venemaa Aasia osa probleemide kirjeldamise juurde ja siin tuli välispoliitiline mõõde tema kõnesse tagasi. Piisava haardega – on vaja koostööd Euraasia liidu raames, „siiditee“ arendamist Hiinaga, sidemete laiendamist Vietnami, Shanghai organisatsiooni ja ASEANI maadega, Vaikse ookeani piirkonnaga tervikuna. Vladivostoki vabasadama staatuse laiendamisest teistele Idas asuvatele sadamatele juurest tuldi korraks ka merelaevanduse arendamise juurde Euroopas – Aasovi-Musta, Balti ja Valge mere sadamad ja Põhja Jäämere tee said ka mainitud. Ent kahvatult kui kõrvutada seda Komsomolsk-na-Amure linna väljaarendamise kavade kirjeldamisega.
Seega võib öelda, et olles kõne alguses lühidalt läbi sarjanud need, kes keerasid supi kokku Afganistanis, Liibüas, Iraagis ja Süürias, ei teinud Putin seejärel väljagi Euroopast ja USAst ning rääkis selgelt Aasiale. Et kõne lõpus siiski uuesti Euroopasse tagasi tulla ja kuulutada 2014.a. toimunud Krimmi okupeerimine-annekteerimine tugeva riigi tunnuseks. Teadu väisas ta eile õhtulgi Krimmi, et sümboolse zestiga luua uus energiaühendus mandri ja isoleeritud poolsaare vahel. Maksku, mis maksab – Krimm kuulugu Venemaale! Järgnes lubadus jätkata avalikku võitlust rahvusvahelise terrorismiga. Seda eeskätt iseenda,s.t. Venemaa vägevusele tuginedes, end ka valmisolekus teistega koostööd teha.
