Kaido Pihlakas: miks ei plaani valitsus Nõukogude okupatsioonikahjude küsimuses midagi ette võtta?
Ajakirjanduses avaldatu aga ei ole võimaldanud lugejal saada täit selgust tõusetunud probleemist, sest kahjuks pole esitatud ja kättesaadav ning arusaadav piisav probleemi olemuse analüüs. Kohati vastandlikud seisukohad ei soodusta arusaamist sellest, milline on õigeim ja otstarbekaim lahendus okupatsioonikahjude problemaatikas.
7. detsembril ajalehtedes Postimees ja Õhtuleht avaldatu kohaselt võib teha järelduse, nagu Eesti peaks tegema Venemaale „jõulukingituse.” Avaldatu kohaselt Eesti ei kavatse nõuda Venemaalt kompensatsiooni Nõukogude okupatsiooni eest, mida kinnitas välisminister Marina Kaljurand Vene uudisteagentuurile Interfax. Interfax küsis Kaljurannalt tema sõnul kompensatsiooni kohta seoses Eesti, Läti ja Leedu justiitsministrite poolt allkirjastatud koostöömemorandumiga, milles sisaldub vastavasisuline punkt. Välisminister on seejuures täpsustanud, et jutt on justiitsministrite poliitilisest kokkuleppest, mida aga Eesti valitsus ei ole arutanud ning valitsus ega välisministeerium ei plaani reaalseid praktilisi samme astuda, et avalduse osas midagi ette võtta.
Kahjuks on jäänud täpsustamata asjaolu, et Eesti valitsus on varasemalt Nõukogude okupatsioonikahjudega seonduvat arutanud ning võtnud vastu otsuseid ja kohustunud avalikkust informeerima oma seisukohtadest.
Välisministri poolt avaldatust kahjuks ei selgu, millal ja millistel alustel on valitsus sellistele seisukohtadele asunud.
Seoses välisministri poolt avaldatuga on justiitsminister Urmas Reinsalu selgitanud, et Eesti Vabariigi institutsioonid ei ole vastu võtnud otsust okupatsioonikahjude nõudmisest loobumise kohta. Täpsustades, et 9.06.2004 otsusega tegi riigikogu valitsusele ülesandeks töötada välja seisukoht okupatsiooni võimalike kahjude kohta ning 14.01.2005 valitsuse otsuse kohaselt otsustati jätkata kahjude hüvitamise saamise analüüsimist, tehes justiitsministeeriumile koos välisministeeriumiga ülesandeks tegeleda kahjunõude ettevalmistamisega.
Justiitsminister on samas täpsustanud, et see kuidas ja millisel viisil Eesti Vabariik oma nõudeõigust realiseerib on otsus, mille peab langetama valitsus tulevikus ning mõistlik on Balti riikidel käituda selles küsimuses ühiselt. Samas on justiitsminister selgitanud, et Leedus on kahjunõude esitamise teema läbinud rahvahääletuse, nõue on omandanud ka konkreetse rahalise mõõtme. Konkreetne nõudesumma on arvutatud välja ka Lätis. Samas rõhutades seda, et „Eesti Vabariigi Valitsus on riigikogule varasemalt kinnitanud nii okupatsioonikahjude olemasolu kui Eesti Vabariigi nõudeõigust okupatsioonikahju eest nii vabanduse kui kompensatsiooni näol”.
Võib aga eeldada, et kui Balti riigid tegutsevad ühiselt ja esitatakse okupatsioonikahjude hüvituseks vabanduse nõue, on see enam motiveeritud ja leiab ka laiemat rahvusvahelist mõistmist, kui on olemas ka selle konkreetne ja põhjendatud rahaline mõõde.
Arvestades ajaloolist kogemust ja Venemaa tänast poliitikat ning suhtumist rahvusvahelise õiguse põhimõtetesse, on rahaline kompensatsiooni rahuldamise tõenäolisus äärmiselt ebatõenäoline. Seega saab tõusetuda põhjendatult meie kodanikel küsimus, kas on mõistlik ja otstarbekas sellist nõuet esitada, kui on ette näha, et see jääb rahuldamata.
Justiitsminister on oma selgitustes lisanud, et Eesti Vabariigi nõudeõigus tuleneb Eesti õiguslikust järjepidevusest, kui seda eitada, siis Eesti Vabariigil puudub ka nõudeõigus.
Kuid leian, et mingit alust pole veendumusele, et ka kaugemas tulevikus ei võiks kujuneda olukord, kus Venemaa tunnistab Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimist ja demokratiseerunud Euroopa riigina esitab Balti riikide poolt nõutava vabanduse, millega asendab rahalise kompensatsiooni eetilis-moraalsega, mis looks tõelise aluse minevikupainete sulgemiseks meie mälu kaugematesse soppidesse.
Kinnitan, et olles mitteasjatundja välispoliitika ja rahvusvahelise õiguse küsimustes, olen siiski veendunud, et hädavajalik on tänases keeruliseks kujunenud Euroopas ja lähiümbruses, meie siseriiklikud ühised otsused – kodurahu - ja ka kooskõlastused Balti riikidega, sest nende põhimõtete eitamine võib viia meid mittesoovitavate tagajärgedeni nagu on kahjuks meie ajalugu ka varem kinnitanud.
