Rein Ruutsoo Ilvese intervjuust: nagu kõnelenuks juba ameti seljataha jätnud mees

Riigijuhtide sõnavõtud – kas siis kui nende sisu dikteerib intervjuu formaat, koosnevad kahest osast. Esiteks sellest, millest tuleb rääkida, see tähendab probleemidest, mille käsitlemise tingib hetk milles elame ja teiseks sellest, mida nad tahavad „oma“ rahvale öelda. Kohustuslik probleemide nomenklatuur (korruptsioon, pagulaskriis, sallimatus) sai kaetud ja oodatult rõhuasetusega rassismil. Teiste sõnadega presidendi rahvakasvatuslik roll sai täidetud.

Täielik pettumus oli menüü see osa, mille president sai suuresti ise valida. Kommenteerimist väärivateks peeti koalitsioonileppe väidetav avamine sotside poolt, Juhan Partsi kaasus ja Ansipi valitsuse saavutused.

Rõhk oli päevapoliitilistel korrale kutsuvail näpuvibutustel poliitilisele establishmentile. Veekordne tänuavalduse kõrval Ansipile, kellel oli otsustav roll Ilvese taasvalimisel presidendks, paistis läbi selge rahuolematus oma roll kahanemisega valitsuse köögipoole mõjumisel.

Viited Põhiseadusele olid seejuures asjatud – valitsuse kujundamisel on need vähenenud. Kas anti signaal et juba üsna peatselt lahkuva presidendiga ei peeta nn kaadriküsimustes enam vajalikuks arvestada? Presidendi mõttearenduste retooriline pool näib aina häirivamalt kehvemaks muutuvat. Kodanikuühiskonna jutuks võtmine oli 100% garanteeritud, kuid enda rolli esitamine selle edendamisel oli piinlik, piinlik, selles mõttes, et jälle saime teada, et Eesti oludes president ei orienteeru.

Eesti tuleviku kohta polnud Ilvesel midagi ütelda.Presidendi sõnum rahvale, piirdus üldise deklaratsiooniga "me sama hakkama“. Millega? Intervjuust läbi kumavast resignatsioonist, kui kõrvale jätta tõik, et president pidas vajalikuks kihlatule avalikult armastust avaldada, õhkus mentaalsust, nagu kõnelenuks juba ameti seljataha jätnud mees.