Andres Herkel: peamiselt venekeelsete toetajatega "Kesk-Kriminaalerakonna" asemel vajab Eesti sisulist kesktee erakonda
Valitsuse möödalaskude pärast ei saa me vastutust võtta, sest koalitsioonis osalemist pakuti meile kevadel ikkagi oma põhimõtetest loobumise hinnaga. Me ei nõustunud. Polnud mõeldav loobuda erakondade rahastamise vähendamisest, ettevõtluskeskkonna soodsamaks ja lihtsamaks muutmisest ning kodanikuühiskonnale suuremate võimaluste andmisest.
Vahest ei olnud Vabaerakond päriselt valmis selliseks avaliku toetuse hüppeliseks kasvuks, mis saabus pärast valimisi. Muidugi tõstab toetus tuju ja me tahame usaldust õigustada. Teisalt ei anna reitingud riigikogus kohti juurde. Järgmine võimalik kasvukoht tuleb alles 2019. aastal.
Olukorras, kus EKRE tegeleb peamiselt pagulasteemaga ja Keskerakond siseprobleemidega, on meil tulnud tihti kanda peamise opositsioonijõu rolli. Pakume lahendusi, mis võiksid sobida ühiskonna enamusele, haritud keskklassile, kes ootab poliitikalt paremat sisu kui praeguste suurerakondade jutumullid.
Esimene ülesanne on panna parlament elama. Näen üht Eesti poliitika suuremat ohukohta selles, kui riigikogu „kummitemplistumine“ jätkub ning huvi parlamendi sisulise töö vastu väheneb veelgi. Ilmestan probleemi tõsidust kahe väitega.
Esiteks on Tallinna volikogu hoiatava näitena juba alla käinud. Seal toimuv ei lähe avalikkusele korda, sest üldise arusaamise järgi ei toimugi seal suurt midagi. Opositsiooni jõuetu kriitika ei jõua kuigi kaugele ja üldine arusaam, et midagi ei saagi muuta, teeb volikogu kolmandajärguliseks. Sündmused toimuvad Hundisilmal. Kõige tipuks suleti ruumipuudusele viidates isegi huviliste ligipääs volikogu istungitele.
Teiseks väidan, et enamik nn. jutusaadetes esinevatest ajakirjanikest ei jälgi tegelikult riigikogu tööd. See pole isegi etteheide, sest Stalnuhhini kuluhüvitised varjutavad parimagi sisu. Ajakirjanikud jälgivad muid ajakirjanduslikke kajastusi, on kursis mõnede kurioosumitega, kuid eelnõude või muudatusettepanekute sisusse ei jõuta süveneda.
Päristööd puudutava statistika järgi on Vabaerakonna saadikud seni pidanud Riigikogu XIII koosseisus 20,4 kõnet ühe saadiku kohta. Võrdluseks: EKRE-l on see näitaja 17,6 ning Keskerakonnal 14,5 (siin ei kajastu riigikogust lahkuma sunnitud Toobali ja Laasi panus, mis nihutaksid KE pisut EKRE-le lähemale).
Küsimuste osas annab arvutus sarnase aktiivsusmustri: Vabaerakonna liikmed on esitanud alates Riigikogu kokku tulemisest 76,3 küsimust iga saadiku kohta, EKRE vastavalt 57,6 ja Keskerakond 52,2 küsimust saadiku kohta.
Analüüsides seadusandlikke algatusi, muudatusettepanekuid ja arupärimisi on pilt üsna sarnane. Riigieelarve menetlemisel jäime eneselegi ootamatult peamiseks muudatusettepanekute esitajaks ja katuseraha-protseduuri kritiseerijaks, mille eest Reformierakond meid ka vastavalt karistas.
Kuna koalitsioonisaadikud lepivad tihti priitahtlikult vaikijarolliga, siis ei ole SDE, IRL-i ja Reformierakonna aktiivsus opositsiooniga võrreldav. Vanade erakondade kaudu tänavu poliitikasse tulnud uued tegijad pole vaikimismüüri kõigutanud ja kui keegi koalitsioonisaadikuist üldse ministrilt istungisaalis midagi küsib, siis võetakse seda enamasti kas tööõnnetuse või parteilise ülesandena opositsiooni päringute vaigistamiseks.
Loomulikult on sisu olulisem nii statistikast kui pealiskaudsest meediamürast. Vabaerakond tahab minna sisuliste muutuste koalitsiooni. See eeldab senise parteilise võimuvertikaali lammutamist, kohalike omavalitsuste tugevdamist ja sõltumatuse suurendamist, valija hääle kaalu tõstmist, erakondade riikliku rahastamise vähendamist. Esialgu on see raske, sest suured erakonnad loodavad riigieelarvest oma võlgu maksta ning millestki loobumine ei mahu pähe. Aga kolme aasta jooksul jõuavad need sõnumid pärale.
Paljude probleemide puhul pakume lahenduseks pigem kuldset keskteed kui äärmusi. Meid on selle eest materdatud, kuid oleme üsna kindlad, et peamiselt venekeelsete toetajatega nn. kesk-kriminaal-erakonna asemel vajab Eesti sisulist kesktee-erakonda. See hoiaks tervemõistuslikku normaalsust ega laseks äärmustel ühiskonda lõhestavaid vastandumismänge mängida.
Kui astmeline tulumaks on tabu, siis tõstame jõuliselt tulumaksuvaba miinimumi. Saavutame lihtsa meetmega selle, mille poole koalitsiooni madalapalgaliste maksutagastuse skeem väga kohmakalt püüdleb. Või siis püüame leida samasoolistele paaridele sellised õiguslikud garantiid, mis ei tekita suurt vastuseisu.
Jah, vabadust väärtustava kesktee otsimine lärmakate äärmuste vahel on nõudlik ja tihti väga keeruline ülesanne, kuid me ei saa alla anda, sest äärmused tegelikult lammutavad vabadust. Lõpptulemus võib ajakirjandusliku mõõdupuu järgi olla „vähe seksikas“. Kuid Vabaerakond pole tulnud selleks, et teha ühekordset furoori või siis kuni väsimiseni vaid paukpadruneid lasta. Me tulime selleks, et hakata oma ideid ka tegelikult teostama ning tagada Eesti ühiskonna tasakaalustatud areng.
