Karuks on just lõpetanud saate „Keres, meie Keres” teise osa sisselugemise ja võtab uue raadiomaja fuajees diivanil istet. Möödakäijad viipavad – „Tere, Tiit!” – ja soovivad hääd uut.

Karuks elas 1970-ndatel Eestit hõlmanud malevaimustuses, tõstis vabal ajal nuppe, käis Tallinna rahvusvahelisi turniire kajastamas ja tegi Keresega paar lühemat intervjuud. Paraku pidid mõlemad – nii usutleja kui ka usutletav – ajama poliitiliselt korrektset juttu. Karuks arvab, et Keresel olnud paljutki öelda, kuid ta ei tohtinud.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega