Looduse raamatut loeb ka diagonaalis

Kunstnik Ryoji Ikeda jaoks pole teadus vahend praktilise teadmise saavutamiseks, vaid esteetiline objekt.

Jaapani helikunstniku Ryoji Ikeda installatsiooni „supersümmeetria” („supersymmetry”, 2014) võiks, keel põses, võrrelda kuulsa Marcel Duchampi vetsupotiga („Fountain”, 1917), millele on nullidest ja ühtedest kanajalad külge keevitatud: näivalt praktilisusse juurduv, kuid lähemal vaatlusel mõistetavuse piire ületav. Muidugi ei pea ma silmas, et Euroopa tuuma- uuringute keskuses (CERN), kus Ikeda inspiratsiooni kogus, oleks midagi argist või igapäevast. Füüsikalise maailmapildi eduloo alus on alati olnud praktiline rakendatavus, aga kvantmehaanikas ei ole see seos enam nii enesestmõistetav. Ikeda läheb „supersümmeetrias” veelgi abstraktsemaks, jõudes puhta kunsti valdkonda.

Kahes ruumis paiknev audiovisuaalne ruumiinstallatsioon „supersümmeetria” on enam-vähem viimane peatükk Ikeda mõttelisest teekonnast tänapäevase füüsika ja matemaatika radadel: „testmuster” („test pattern”, 2008) tegeles maailma pidevuse taandamisega nullide ja ühtede seeriaks, „superpositsioon” („superposition”, 2012) liikus edasi kvantarvutuse juurde (kus peale nulli ja ühe tekib määramatu olek ehk nulli ja ühe superpositsioon) ja kunstilises plaanis on „super- sümmeetria” selle edasiarendus. Sisuliselt tegeleb teos supersümmeetriliste osakeste teooriaga, mis ennustab, et igal teadaoleval füüsikalisel osakesel on senitundmatu paariline. Nende olemasolu peaks andma vastuse universumit 95% ulatuses täitva tumeaine ja -energia küsimusele, visandama uue seose kahe põhilise osakesetüübi – fermionide ja bosonite – vahel ja selgitama, miks pagana pärast on Higgsi boson, mis standardmudeli osakestele massi annab, ise nii kerge.