Aarne Rannamäe: kellegi meelevallas olla ja end allutada ei vasta minu iseloomule
ETV staažikas ja populaarne saatejuht Aarne Rannamäe (57) on mees, kes esimese hooga ütleb, et ega ta ajalehe tarvis miskit pikka juttu ajada ei taha. Aga kui kokku saame, siis räägib nagu kulda. Jutuks tuleb muu hulgas ka juhtum, kus ta teletööd tehes esimest korda tundis, et elu on ohus. See juhtus Pakistanis Islamabadi külje all umbes viisteist aastat tagasi ajal, kus hakkas Afganistani sõda. Kohalikud vaimulikud pidasid keskpäevasel palvusel jutlust, mis kutsus otseselt ja ühemõtteliselt sõjale.
„Rahvas läks täiega pöördesse. Põletati Iisraeli ja Ameerika lippe, täristati relvadest. Olukord oli ikka väga metsik,” meenutab Aarne Rannamäe. Ja tunnistab, et see on olnud üks väheseid kordi, kus tal on teleajakirjaniku tööd tehes sõna otseses mõttes elu pärast hirm olnud. „Mõtlesime operaatoriga, et paneme seljad kokku, siis vähemalt näeme, kust hoop tulla võib.”
Nii ekstreemseid näiteid pole Rannamäel oma karjäärist rohkem tuua, olgugi et ta on nii ajakirjaniku kui ka giidina sageli käinud muslimiriikides ja Lähis-Idas. Alati on kõik sujunud rahumeelselt. Välispoliitikaga hästi kursis oleva inimesega on puhas lust rääkida pagulastest ja sellest, mis maailmas praegu toimub. Peatume ka ajakirjandusel, saate „Vabariigi kodanikud” uueneval formaadil, spordil ja tervisel. Alustame aga, nagu arvata võib, poliitikast.
Paljud su ajakirjanikest kolleegid on pärast 50. eluaastat poliitikasse läinud. Sina pole läinud. Miks?
On kutsutud paar-kolm korda, aga ei. Ei lähe ka kunagi! Selle võid kirja panna.
Elukogenud inimesed ütlevad, et ära iial ütle iial.
Seda küll. Aga mind see põhimõtteliselt ei huvita. Mul on teles meeldivalt palju vabadust käes. Nii ajalist, loomingulist kui ka kõike muud vabadust. Minna poliitikasse ja olla kellegi kantseldada, kellegi meelevallas ja allutada end kuhugi – see ei vasta mu iseloomule.
Tavaliselt öeldakse, et poliitikasse minnakse põhjusel, et ise midagi muuta.
Jah, aga ma ei usu sellesse.
Ei usu, et suudaksid poliitikas midagi muuta?
Näited on kõik pigem hoiatavad. Pole ju positiivset näidet. See, et oled tuntud nägu ja lähed poliitikasse, et omatahtsi laamendama hakata – see ei tule ju kõne alla.
Me olümpiavõitja Gerd Kantergi ütles, et parteid tahavad vaid su nägu ja populaarsust, mitte su isiklikke mõtteid.
Mõnda siinsesse ministeeriumi või Euroopa struktuuridesse ei kipu sa samuti?
Ei-ei. Ma pole sinna ise pürginud. Vahel, kui teletöö rutiin on tüütama hakanud, mõtlen, et kui oleksin omal ajal Lennart Meri pakkumise vastu võtnud, oleks mu elu ilmselt hoopis teistsugune. Meri pakkus välisnõuniku kohta. Moosis mind Kadriorus kaks tundi.
Ja sa jätsid minemata. Miks?
Sest meil olid televisioonis väga huvitavad ajad. Saime hästi palju Eestist välja, oli raha ja olid võimalused. Saime minna välismaale ja teha kohapeal uudiseid, dokumentaalsaateid ja -sarju. Lennart oli muidugi väga solvunud, kui ära ütlesin. Mind on kutsutud ka näiteks välisministeeriumisse, aga olen samuti ära öelnud.
Kui järgmine president, kes iganes ta ka on, helistab ja kutsub, kas lähed?
Ei.
Televisioonis, nagu aru saan, pole võimaluste mõttes enam nii helde aeg?
Eks see olegi põhjus, miks läksin praeguse töö kõrvalt ja pakkusin, et võiksin veidi giiditööd teha. Ja mis siin salata, see on huvitav ja samal ajal ka nagu hobi. Saan ise valida, kui palju giidina väljas käin, et see ei kujuneks ebameeldivalt kurnavaks ega segaks mu põhitööd.
Ja giidina käid eeskätt Lähis-Idas?
Ikka.
Näiteks Ladina-Ameerika giidi sinust ei saa?
Vaevalt. Tõsi, mul on üks suur armastus veel, mida iga suvi teen – nüüd juba neli aastat järjest. See on Island. Lihtsalt meeldib. Aga muidu, jah, Lähis-Idas on veel palju avastada.
Isegi sul?
Muidugi!
Kas oled alanud aastaks giidina juba ka mõne Iraani reisi planeerinud?
Jah. Neid peaks tulema kaks: kevadel ja sügisel.
Maailmas juhtub praegu hirmsaid asju. Plahvatused ja surmad. Hirmu ei ole tekkinud – minna turismigrupiga kuhugi kahtlasse piirkonda?
Rahvusvaheline turism on tegelikult niigi ettevaatlik, kohati argusele kalduv. Loomulikult võib igasuguseid asju juhtuda. Aga Iraanis kindlasti ei juhtu.
Iraan on üks turvalisemaid maid maailmas. Inimesed on tohutult sõbralikud ja uudishimulikud, pole omakasupüüdlikud ega tülita sind. Seal on tõesti mõnus käia. Pole üldse võrreldavgi näiteks araabia riikidega.
Kus sa ju samuti giidina käid?
Käin peaaegu kogu Lähis-Idas. Just eelmisel nädalal tulin Dubaist.
Said seal olles uudistesse, sest olid suure hotellipõlengu tunnistaja.
Olime seal lähedal, see oli puhas juhus. Veel tulevad reisid Iisraeli, mis on peaaegu mu teine kodu. Samuti Jordaaniasse. Saudi Araabia reis on praegu veel tööstaadiumis, aga sügisel tahaks minna.
Inimeste huvi on niisiis endiselt suur. Vahel tundub, et Lähis-Ida piirkonda pigem peljatakse.
Inimesed on üldiselt huvitatud. Aga eks nad ole rahvusvahelise olukorra ja sündmuste vastu väga tundlikud. Näiteks plahvatus Istanbuli kesklinnas võib tähendada seda, et ülimalt populaarne Türgi, kus olen samuti giidina käinud, võib saada tohutu tagasilöögi. Inimesed on selliste asjade vastu arusaadavalt väga tundlikud.
Mul on tunne, et inimesed ei tunne eriti araabiamaailma, sestap pigem pelgavad.
Olen nõus. Ebamäärast hirmu on selle piirkonna kohta väga palju. Puhtalt teadmiste ja isikliku kogemuse küsimus. Aga mina olen seal, jah, tolgendanud juba 25 aastat. Ainuüksi Iisraelis käike tuleb vast oma 80–90.
Kuidas sulle tundub, kas sealsete inimeste sulandumine Euroopa ühiskondadesse on tegelikkuses võimalik?
On ikka. Võtame või türklased Saksamaal. Sakslased ise kutsusid neid, nii nagu nad nüüd kutsusid pagulasi. Ajasid käed laiali nagu Jeesus Kristus Kaarli kirikus ja ütlesid: tulge meie juurde! Aga nüüd muidugi selgus, et isegi nii suurele riigile käib see üle jõu. Me polnud siin Euroopas üldse valmis nii massiliseks põgenikevooks. Vaatasime kõrvalt, andsime raha, tekke ja esmaabivahendeid, aga üldiselt istusime, käed rüpes, kuni need põgenikud olid Türgis ja Jordaanias põgenikelaagrites. Ja lootsime, et ehk nad sinna jäävadki. Aga nad ei jäänud sinna. Tekkis kurjategijate võrgustik, kes nägi rahateenimise võimalust ja hakkas tegelema inimeste üle piiride smugeldamisega. Tagajärgi me näeme. Ja see pole veel kõik. See asi läheb ainult hullemaks.
Viimasel ajal Euroopa linnades toimunud hirmuteod panevad sulandumise võimaluse sügavalt kahtluse alla?
Selge see, et kui miski kriitiline piir saab ületatud, hakkavad pöörlema teised hammasrattad. Praegu ju näeb kõikjal Euroopas, kuidas pannakse põlema varjupaikasid ja toimuvad massimeeleavaldused pagulaste vastu. Tuleb tunnistada, et ega me ei tea, kuhu need protsessid välja jõuavad.
Kas sulle ei tundu, et Eesti meedia on neid olukordi hinnates mõnevõrra lihtsameelne või leebe? Ei taheta näha kaasnevaid ohte.
Kui räägime põgenikest, siis kui palju neid siia tuleb? Vaata, mis meil akna taga toimub! (Seal on metsik tuisk ja torm – R. R.) Teiseks, meil on igal juhul mingisugune kohustus või siis ülesanne aidata. Peaasi et me ei kordaks teiste vigu. Et me ei lükkaks neid kuhugi getosse silma alt ära ega laseks neil omapäi toimetada, vaid hõlmaks nad Eesti ühiskonda. Siis on ehk võimalik hoiduda kõiksugu halbadest intsidentidest.
Kui valitsusasutused hakkavad pagulasi hoogsalt ühiskonda hõlmama, küsivad kohalikud, et miks ei hõlmata me oma inimesi. Miks neid ei aidata?
Eks kindlasti. See on ju suhteliselt loomulik reageering. Ja täiesti selge on, et omadega tuleb samuti tegeleda. Aga ma arvan, et kui olukord on meil kontrolli all, siis eestlased ka harjuvad natuke teistsuguste inimestega elama. Kokkuvõttes tuleb see meie ühiskonnale kasuks. Oleme natuke liiga suletud ja liiga omas kinni.
Inimesed ei usu, et võimumehed ja ametkonnad suudaksid uue olukorraga toime tulla. Mis seal meist rääkida, kui isegi suurriigid on hädas! Täidame miskit Brüsseli käsku ega mõtle omadele.
Tegelikult kostab nüüd eri riikidest üha jõulisemalt hääli, et paneme piiri siiski kinni.
Absoluutselt. Selline jutt läheb ju rahvale peale, eriti kui valimised on tulemas – siis on selline poliitika klassika.
Kuidas suhtuda sellesse, mis toimub Poolas, kus võim üritab riiklikku meediat survestada? Staažikas diplomaat Jaak Jõerüüt ütles hiljuti raadiosaates, et Poolas toimuvat ei saa mustvalgelt võtta. Aga jõuline sekkumine riigimeedia tegevusse justkui toimub.
Ma arvan, et me ei tea veel, mis Poolas juhtuma hakkab. Mina hoiduksin samuti mustvalgetest hinnangutest. Poliitikud armastavad avalik-õiguslikku meediat igal pool natuke suunata. Ja kui pannaksegi oma partei poiss juhtima, aga toimetuse vabadus on alles, tõusevad toimetused tagajalgadele ja see ei lähe läbi ning lahti ei ole midagi.
Aga hirmutav on ju mõttelaad ja katse jõuliselt sekkuda?
Mis on meil Eestiski palju teistmoodi? Meilgi on rahvusringhäälingu nõukogu, kus pooled on poliitikud ja pooled n-ö spetsialistid, kellest suurem osa on nii või teisiti samuti poliitikaga seotud. Ka meil üritati mõned aastad tagasi mingisugust telefoniõigust kasutada. Neid juhtumeid pole olnud mitte üks ega kaks… Aga fakt on see, et need katsed on põrganud vastu toimetuse tahet ega ole läbi läinud.
Tegelikult tahtsin tüürida jutu sinna, et kui on ärev aeg ning räägitakse palju infosõjast ja terroriohust, kiputakse selle taustal sageli meedia kruvisid keerama. Kas sa ei karda, et see jõuab ka Eestisse?
Ma loodan, et seda ei tule. Kui pead silmas rahvusringhäälingut, siis ma tõesti ei näe selliseid ohumärke.
Vaatan, et su laual on suitsupakk, oled ikka suitsumees?
Sellest pole vaja ilmtingimata kirjutada, aga teen ikka. Kahjuks mõnikord liiga palju.
Mäletan, et mõni aeg tagasi esinesid sitke spordimehena. Võtsid end käsile ja tegid kõvasti sporti?
Mis su maratoni mark ka on?
See on valus teema. Lõhkusin hirmsasti trenni teha lootuses, et suudan alistada harrastaja jaoks maagilise nelja tunni piiri. Aga mul jäi sellest 20 minutit puudu. Ega see mind enam väga näri ka.
Klassikaline juhtum on, et keskealine mees soovib vormi parandada, aga läheb spordihulluks kätte. Tavaliselt lõpeb see vigastusega. Kuidas sul?
Mul läks samuti. Põlved läksid läbi. Oma viga muidugi. Mitte sellepärast, et palju tegin, vaid et valesti tegin. Õnneks polnud vaja opereerida. Sain süstidega korda.
Aga nüüd, jooksed?
Nüüd pole eriti tegelenud.
Vaimustus sai otsa?
Ma isegi mäletan seda murdepunkti. See oli Praha maratonil: vorm oli hea ja kõik suurepärane, aga järsku tundsin, et ei viitsi enam. Mitte ei jõua, vaid just nimelt ei viitsi. Aga ma tõesti lõhkusin kõvasti trenni teha. Mäletan, et enne Berliini maratoni jooksin oma 350–380 kilomeetrit kuus.
See kõlab muidugi parajalt hullumeelselt. Meenub, et ekspoliitik Meelis Atonen on Berliini maratoni kiitnud.
Seal ongi vägev. Tingimused, korraldus, fiiling… Seal on joostud palju maailmarekordeid. Muide, selles jooksus, kus ka mina osalesin, tehti samuti maailmarekord. Aga minul jäi nelja tunni piir alistamata. Ju siis polnud mu mootor nii hea või treenisin valesti.
Ma ise tunnen, et just joostes tulevad kõige paremad mõtted.
Sul on õigus. Joostes tulevadki head mõtted. Eks ma pean ennast jälle käsile võtma. Õnneks pole kehakaalu juurde tulnud. Sportimisega võtsin kõvasti alla ja see on püsinud.
Räägime veel tööst. Kui tegid aastaid tagasi intervjuu Ameerika presidendi George W. Bushiga, ütlesid, et intervjuust huvitavam oli näha, mis toimus selle intervjuu ümber. Mis seal siis toimus?
Minna meiesuguse väikeriigi väikese ajakirjanduse esindajana Valgesse Majja küsitlema USA presidenti nelja silma all – kuigi silmi oli seal ümber muidugi palju rohkem – on asi, mis ei lähe meelest. Elus on tehtud ju tuhandeid intervjuusid, aga see jääb paratamatult meelde. Ma ei ole kunagi varjanud, et see intervjuu polnud meiepoolne initsiatiiv. Kolm-neli päeva enne öeldi, et meil on Washingtonis võimalus. Kõik kolm Balti riiki said intervjuuks viis kuni seitse minutit. Valge Maja nõue oli, et intervjueerija peab olema n-ö kesktoimetusest, mitte kohapealne korrespondent. ETV saatis siis minu. Kõik see käis väga kähku.
Kui palju on sellises intervjuus spontaanset ajakirjandust? Tihti räägitakse, et see on üks näitemäng. On kokku lepitud teemad ja küsimused on vastajale loomulikult ette teada.
See oli ajakirjandus selle sõna kõige ausamas tähenduses?
Absoluutselt. Seda võin ma vanduda. Kui läksin otse lennukilt kahe Bushi abi juurde, ajasime lihtsalt juttu, suvalist loba ilmast ja muust. Ja seal nad küsisid, kas kavatsen küsida midagi maride olukorra kohta. Maridega oli siis mingi teema, aga ma ei suuda meenutada, mis seal oli. Ütlesin, et kuna annate mulle intervjuuks vaid seitse minutit, siis seda teemat ma ei puuduta. Ja oligi kõik. Neid ei huvitanud, mida ma küsin.
Kas sa Venemaa presidendi Vladimir Putiniga tahaksid intervjuu teha, kui selline võimalus avaneks?
Mul pole Putiniga intervjuu tegemise vastu midagi. Kui antakse võimalus küsida, siis ikka tahan.
Mul tuleb tema puhul silme ette iga-aastane pressikonverents, kus ta meedia „ootamatutele” ja „teravatele” küsimustele vastab. Kui oleksid seal ja sulle antaks võimalus vabalt küsida, milline oleks su küsimus Putinile?
Kui on üks küsimus ja ei ole aega pikalt sissejuhatust teha… Arvan, et küsiksin nii: kas härra president ei karda, et see agressiivne poliitika, mida ta ajab, ja Venemaa tegelik majandusvõimsus lähevad omavahel nii risti, et see viib riigi pankrotti ja lõpuks ka praeguse režiimi kukkumiseni? Midagi sellist küsiksin ehk.
Huvitav oleks teada, mida ta vastaks. Võib-olla kunagi kuuleme. Kuidas sulle Eesti ajakirjandus üldiselt tundub?
Eks ajakirjandus ole me ühiskonna nägu. Väga palju on pealiskaudsust ja vähe on uurivat ajakirjandust. Seda peaaegu polegi. Aga tohutu ressurss läheb igasugu kollase jama ülesotsimisele ja tõlkimisele. Ajakirjanikud on nagu oravad rattas: täna teen üht, homme teist teemat. Pole ette nähtudki, et süvened millessegi põhjalikumalt. Seepärast tuleb midagi tõsist üldjuhul väljast tulnud vihjete peale. Ise enam eriti midagi ei avastata. Sellest on kahju.
Kas enda puhul tunned sama, et ei saa süveneda ja esineb pealiskaudsust?
Kindlasti. Kasvõi seesama „Vabariigi kodanike” saade. Meil pole ju taga sellist toimetajate armeed, nagu on suurte riikide televisioonis. Omal ajal oli CNN-i kuulsal saatejuhil Larry Kingil 40 toimetajat. Ja kui ta saadet tegi, siis kõrvamikrofonis ütles peaprodutsent, et nüüd juhi jutt sinna ja küsi seda või teist. Ja tema oli see, kes tegi saadet pealtnäha lõdva randmega. Mina pean põhimõtteliselt ise kõigist teemadest läbi murdma: täna räägin Süüriast, homme anonüümsetest kommentaatoritest või ranitsatoetusest koolilastele. Aga see ei ole tegelikult normaalne. Kui vanaks saan – olen vanuselt praegu vist ETV neljas saatejuht – ja kui veel ekraanil käin, tahaksin tulevikus pigem rahvusvahelistele sündmustele keskenduda. Nii nagu praegu lõpmatuseni ei jõua.
Kui sageli on sind erakanalitesse kutsutud?
Mitte kunagi.
Sa pole ka ise mõelnud minna?
Miks on meie erakanalid sedavõrd meelelahutuskesksed?
Meelelahutus, kommentaarid, klikimajandus… raha teenimine. Kuna neil pole sellist ressurssi, et saaksid teha ETV-ga võrdselt tõsiseid asju, kasvõi uudiseid, siis on nad oma teraviku mujale suunanud. Ostavad sisse formaate, mis töötavad hästi ja korjavad sellega tohutult publikut. Ja ega neil ei jäägi midagi muud üle. Kui vaadata ressurssi, mis on „Aktuaalsel kaameral” ja „Reporteril”, siis see on nagu võrrelda käsitöölise ja professionaali võimalusi. Kui maailmas või Eestis midagi väga suurt ja tähtsat juhtub, siis meie saame ikka tõsiselt musklit näidata. Siis paistab meie tugevus selgelt välja.
Aga „Reporterit” vaadatakse väga suure mõnuga. Pea sama palju kui „Aktuaalset kaamerat”.
Valikute küsimus. Kes vajab konservatiivsemat ja tõsisemat, see vaatab AK-d, „Foorumit”, „Vabariigi kodanikke” ja „Välisilma”. Kes sellest ei huvitu, vaatab meelelahutuslikumat saadet, kuhu on pikitud ka pisut uudiseid, ja sellest piisab. See on pisut kergema vastupanu teed minek – ei viitsita mõelda. Aga kui vaadata reitinguid, olen ses suhtes siiski väga optimistlik. Kui jutusaatel, ka minu juhitul, on kogu aeg 100 000 vaatajat, on mul väga hea meel.
Lähis-Idast, su lemmikpiirkonnast, tuleb suurem osa välisuudiseid. Kas poleks mõttekas luua sinna alaline ETV korrespondendikoht?
See on olnud mu helesinine unistus. Aga saan aru, et sellel unistusel pole antud täituda. See on ikkagi ressursiküsimus. Nii kaua, kui on füüsilist ja vaimset jõudu, võtaksin selle ette küll, jah. Tõsi, saan seal õnneks tihti käia, aga kohapealne ajakirjanikutöö oleks hoopis midagi muud.
Kas sa Moskva korrespondendiks ei taha saada? Koht on praegu ju vaba.
Ei taha. Oleksin võinud ammu sinna minna, kui oleksin tahtnud. Enne kui NSV Liit lagunes, käisin tööasjus iga jumala kuu Moskvas. Sealt tekkis mul Venemaa vastu selline tõrge, et… ma kohe ei tahtnud minna. Ma „heegeldaksin” ikkagi Jeruusalemma, Kairo ja teiste selliste linnade piirkonnas.
Tundub, et sa ei taha – nagu öeldakse – oma kastist välja minna?
Nojah, ütleme nii. Aga see kast on ikka väga suur ja mitmekesine. Töö on huvitav.
Kas sa oma lapsi pole nakatanud uudiste ja välisuudiste meelierutava maailmaga?
Ei. Vanem tütar Ragne (38) töötab haiglas, noorem Liisa (25) on samuti otsapidi meditsiiniga seotud, aga lõpetas tegelikult TTÜ-s logistika eriala. Aga reisimine huvitab neid küll. Üks tütar on minuga kahel korral reisil kaasas käinud.
Kas sa araabia keelest saad aru?
Ei, seda mitte. Nii mõnesaja sõna piires oskan heebrea keelt. Õnneks saab seal piirkonnas inglise keelega väga hästi hakkama.
Peagi saame näha saadet „Vabariigi kodanikud” uues formaadis. Kas rääkivate peade formaat kippus tuimaks või millest muutusesoov?
Sel saatel läheb kaheksas hooaeg. Meil on ju kaks pealtnäha sarnast jutusaadet. „Foorum” on tipp-poliitikute saade. Meil käivad tipp-poliitikud väga harva. Ja see ongi asja mõte. Saate nimi on ju „Vabariigi kodanikud”. Saates osalevad inimesed, keda mingi probleem otseselt puudutab, kes on asjaga seotud või kes on asja peale mõelnud. Nüüd siis arvati nii, et arvamuste paljusust võiks saates rohkem olla. Saates saab olema ka publik, kes pole juhuslik, vaid teemaga seotud inimesed. Publik saab ka saatesse sekkuda.
Vene televisioonis on sellised saated väga elavad ja kirglikud. Kas sa ei karda, et meil jääb publik liiga tagasihoidlikuks?
Loodan väga, et saade läheb senisest palju elavamaks ja tekib tuline vaidlus. Minu vastas saab olema kaks selgelt eristuva seisukohaga põhiväitlejat ja publik täiendab vaidlust.
