„Ohakalind”, ikka kuritööst ja karistusest

Ameerika kirjanik Donna Tartt uurib leina, kunsti ja kuritegevust läbi teismelise silmade.

13-aastane Theo Decker läheb koos emaga New Yorgis kunstinäitusele. Paraku on terroristid samale päevale kavandanud terroriakti. Ema hukkub, aga Theo jääb ellu. Rusude vahelt välja rabelenuna näeb Theo raskelt vigastatud vanameest, kes annab talle enne oma surma kaks asja: sõrmuse ja väikse maali. Selgub, et maal on hindamatu väärtusega 16. sajandi teos ja sõrmus juhatab Theo hiljem tema uue eluni.

„Ohakalind” on Donna Tartti kolmas romaan, mida oodati 2008. aastast ja mis võitis kohe pärast ilmumist Pulitzeri preemia. Tartt on üks väheseid tänapäeva kirjanikke, kes kirjutab ühe romaani kümne aasta jooksul, aga ei kaota sellegipoolest publiku huvi. Tema esimene romaan „Salajane ajalugu” ilmus 1992. aastal (ee 1997) ja pärast seda ei tulnud talt sajandi lõpuni ühtegi raamatut. Sellest hoolimata peeti Tartti juba siis üheks 20. sajandi mõjukamaks kirjanikuks. Romaan rääkis kuritööst ja karistusest ning sellest, mis saab, kui inimene peab end ühiskonnast kõrgemal seisvaks. See koondas kõiki elemente, mida hea kirjandus peaks sisaldama. Esiteks: Tartt kirjutab võrratult. Tal on imeline stiil, võrratu sõnaseadeoskus ja võime teksti pingestada ning mängida aja ja meeleoluga. Teiseks: narratiiv on mitmekihiline ja üllatusi täis. See viib vaevata saavutatud üldistuseni, ilma et lugeja tunneks, et talle on moraali loetud.