Miks on unustatud mitu pärjatud treenerit?

Neli aastat pärast Eesti jalgpallikoondisega ajaloo uueks kirjutamist tõdeb Tarmo Rüütli, et on hinges valmis pensionäripõlveks. Kevadel tööta jäänud Andrei Ojamets otsib muud ametit ja võib võrkpallile kaotsi minna. Mitu hooaega eri tasanditel Kaunase Žalgirise korvpallimasina köögipoolt nuusutanud Priit Vene teadmised on siinmail rakendamata. Meie klubijalgpalli viimaste aastate edukaim juhendaja Marko Kristal loodab sel turul jätkata, aga on pannud vaimu valmis ka erialavahetuseks.

Tarmo Rüütli: olen ja ilmselt ka jään endiseks treeneriks

Tarmo Rüütli (61) on vaat et parim näide, kui ebakindel võib olla treenerileib. 2011. aasta lõpus oli ta tehtud mees: jalgpallikoondise esmakordselt EM-i play-off’i viinud Rüütli valiti Eesti parimaks treeneriks. Järgmine valiktsükkel ebaõnnestus ja teda enam ei vajatud. Pärast seda juhendas ajalugu teinud mees lühikest aega Tallinna Kalevit ja sai kutse Kasahstani klubist Pavlodari Irtõš, kuid pärast mais 2014 sealt sule sappa saamist on sisuliselt pildilt kadunud.

„Löön vahel kaasa alaliidu projektis „Jalgpall kooli”, aga see koormus on, nagu on,” ütleb Rüütli. Mõtleb veidi ja lisab: „Sisuliselt olen ikka tööta treener. Ma ei otsi aktiivselt ka midagi. Praegu tundub küll, et olen ja ilmselt ka jään endiseks treeneriks. Nii on ja sellega tuleb leppida.”