Eesti spordi peale sülitamine jätkub EOK-s täistuuridel ka pärast Seli lahkumist

Keskmisele spordisõbrale võib olla jäänud mulje, et nüüd, mil Eesti Olümpiakomitee kurja juur ehk senine president Neinar Seli lahkumisavalduse esitas, on kõik probleemid Eesti spordi juhtimises lahendatud. Edasi minnakse õilsate meeste õilsate ideedega.

Ent siinkirjutaja nii ei arva. Jah, Seli läks Tallinna Sadama nõukogu koosolekul EOK-le 250 000 euro eraldamise poolt hääletades seadusega vastuollu, ent spordisõbra ja seejuures mitte just suure Seli pooldajana on mul raske juhtunut karmi kuritöö alla liigitada. Seli tegu oli nimelt köömes võrreldes sellega, millega said Eesti spordi ajalooraamatu projekti koostamisel hakkama EOK asepresident Toomas Tõnise, EOK peasekretär Siim Sukles ning kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene.

Meenutame hetkeks, mida need kolm meest siis tegid. Nad allkirjastasid paberi, milles oli selgesõnaliselt kirjas, et raamatu eelarvest ligi pool ehk 69 000 eurot läheb projektijuht Sven Kolgale. Kuupalgaks ümberarvutatuna teenib antud härra ameti eest, mida paljude spetsialistide arvates pole raamatu koostamisel vajagi, 1400 eurot. Teose autorite palgafondiks määrati aga Kolgast kolm korda väiksem summa (!). Seega, projektijuht, kelle peamine ülesanne on umbes kord kvartalis üks koosolek korraldada, teenib kuus 1400 eurot, raamatu kirjutajad aga parimal juhul paarsada eurot.

Kolga personaalküsimusel ma väga pikalt peatuda ei soovi. Piisab ühest tema tsitaadist, et aru saada, kuivõrd oluline roll Eesti spordiajalugu koondaval raamatul tema arvates on: „Selle (raamatu) hinnaks võib tulla 50-60 eurot ja seegi on alla omahinna. Keegi ei osta seda raamatut.“ Kolga isikust sain aga lõplikult pildi ette siis, kui teda toona telefonitsi tabada üritasin. „Olen hetkel kalmistul, olge hea, helistage tunni aja pärast uuesti. Siis räägime.“ Järgmist vestlust aga ei tulnudki, sest rohkem ta minu ega mu kolleegide kõnedele ei vastanud.

Ma ei kujuta ette, millises arenenud riigis saab selline projekt läbi minna. Mis mind aga eriti kummastab, on tõsiasi, et isegi pärast loo avalikkuse ette tulemist ei paista Tõnisel, Suklesel ega Nõgesel sugugi tehtu pärast häbi olevat. Vastupidi, vabandamise ja ameti mahapanemise asemel hakkavad nad Eesti spordile nüüd uut juhti valima. Ehk siis – kõik eelmise aasta teod on seljataha jäetud ning edasi minnakse nägudega, nagu midagi poleks juhtunudki.

Kõik jätkub seega vana rada pidi. Raamatu kolleegiumi esimesel koosolekul pärast sigaduse avalikkuse ette jõudmist ei võtnud Kolga oma palga vähendamist või muul moel olukorra parandamist teemakski. Tõnise aga ei pidanud vajalikuks koosolekul osaledagi. Räägime küll Eestist kui meeletult demokraatlikust riigist, ent EOK juhtimine käib selgelt stalinistliku stiili järgi. Need, kes tahaksidki EOK-s või raamatu kolleegiumis midagi muuta, teavad, et oma ameti säilitamiseks on targem mokad maas pidada.