Öö Vilniuse teletorni juures
Esimesed lasud kõlasid ööl vastu pühapäeva kell 1.37. Vilniuse teletorni juures tulistas Nõukogude armee rasketanki kahur. Siis tärisesid seal automaadid ja kuulipildujad. Seejärel kõmatas taas kahur.
Teletorni kaitsvad politseiohvitserid ja kodukaitseameti mehed püüdsid tänavaid veoautodega blokeerida. Tankid ja langevarjurite lahingumasinad kihutasid oma helgiheitjate ja prožektorite valguses üle tõkete. Roomikute alla jäid tänava ääres seisvad sõiduautod. Just siis hukkus ka esimene inimene. Tank sõitis temast üle ja pealtnägijate sõnul „säilisid temast vaid saapad”.
Üks politseimajor läks dessantväelasi rahustama. Talle virutati automaadikabaga näkku. Ahelik liikus edasi. Ründajad tulistasid rahvast paukpadrunitega, nende selja taga pimestasid inimesi sõjatehnika prožektorid.
Kodukaitseamet lootis, et suudab ründajaid tagasi hoida kergete barrikaadide ja tuletõrjevoolikutega. Ent jõud olid ebavõrdsed. Ühel pool eriväljaõppega Nõukogude armee valikväeosa ja teisel pool oma teletorni kaitsvad leedulased. Tõsi, mõnel politseiohvitseril ja ilmselt ka mõnel kodukaitsjal olid relvad. Laupäeval otsustas Leedu vabariigi ülemnõukogu, et tähtsate objektide juures võivad siseministeeriumi ja kodukaitseameti allüksused „osutada vastupanu igale ründajale”.
Vallutatud ja puruks pekstud akendega teletorni ümber moodustati kiiresti ahelik, mis asus rahvast kaugemale suruma. Paljud kogesid esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda, mis tunne on, kui mõne meetri kaugusel pöörab langevarjur automaaditoru sinu suunas ja vajutab päästikule. Ja alles siis, kui edasi elad, taipad, et seekord tulistati paukpadrunitega.
Lööklaine virutas inimesed porri pikali
Äärmiselt ebameeldiv tunne on seegi, kui sinu poole kihutav ja sind helgiheitjaga pimestav tank tulistab kahurist üle rahva. Lööklaine virutas ligidal seisjad porri pikali, kaugemal olijad tundsid kõrvus vastikut vilinat. Keegi tõusis maast, hoidis kätega peast kinni, vaarus mitte midagi nägevate silmadega siia-sinna. Tank tulistas õppemürskudega.
Toore jõu vastu abitu rahvamass läks korraks marru. Inimesed seisid langevarjurite aheliku vastas, tõstsid rusikad üles ja skandeerisid: „Faš-is-tas! Fas-is-tas!” Vastuseks täristasid Nõukogude armee üksused automaate, peksid ette sattunuid relvakabade ja kumminuiadega. Kiirabiautod viisid tapetud surnukuuri ja haavatud haiglasse. Ja tulid siis uuesti teletorni juurde tagasi.
Dessantväelased hakkasid ühe enam närvi minema. Tankide ja lahingumasinate toetusel suruti inimesed jääraku servani. Siis kostis valjuhääldist vene ja leedu keeles: „Võim Leedus on rahvusliku päästmise komitee käes. Töölised ja talupojad, olge rahulikud, minge kodudesse. Me kaitseme demokraatiat...”
Hüüetega „Juudas!” tormas paarsada meeletut dessantväelaste aheliku peale. Taas peksid sõdurid enda ümber kumminuiadega, tulistasid paukpadrunitega (?) inimeste jalgade pihta. Uuesti kihutasid rahva suunas tankid. Langevarjurid loopisid pisargaasigranaate.
Kedagi tassiti kanderaamil. „Mis temaga on?” küsiti arstilt. „Surnud. Kuulihaav.” Üle tapetu näo tõmmati valge lina.
Metsikuks muutunud sõdurite ja jõuetus raevus edasi tormavate inimeste vahele asus poliseiohvitseride ahelik. „Ei ole vaja, minge ära, enam pole siin midagi teha!”
Samal ööl vallutasid Nõukogude Liidu regulaararmee valiküksused ka Leedu vabariigi televisiooni- ja raadiokomitee hooned. Tele ja raadiosaated Vilniusest katkesid. Kell kaks öösel alustas tööd Kaunase varuraadiosaatja. Mõni tund hiljem hakkas oma raadiosaateid eetrisse andma ka rahvusliku päästmise komitee.
Pühapäeva esimestel tundidel hukkus Vilniuses 14 inimest, eile hommikul suri vigastustesse veel üks mees. 26 haavatut on raskes seisus. Dessantväelaste tegevuse tulemusel sai eri raskusega vigastusi 164 inimest.
Paraku ei pruugi need olla lõplikud arvud. Eile teatas „Baltija” ETA vahendusel, et pealtnägijate sõnul viisid sõjaväelased teletorni juurest endaga kaasa haavatuid ja tapetuid. Eile oli teadmata kadunud üle 30 inimese.
