RAAMATUKATKEND: Thilo Sarrazini "Saksamaa käib maha"
Etniliste sakslaste arv aga väheneb ning elanikkonnast moodustavad üha suurema osa sisserändajad ja nende järeltulijad. Thilo Sarrazini teeb see kõik murelikuks. Aga mitte ainult: selles Saksamaad vapustanud raamatus on Sarrazin vaadelnud, uurinud, kogunud mitmesuguseid andmeid ja teinud prognoose. Milline on Saksamaa saja aasta pärast?
Tervitus eesti lugejale
Raamatu „Saksamaa käib maha” üllitamine eesti keeles on mulle rõõmustav sündmus. Kui raamat Saksamaal kolme aasta eest ilmus, vallandas see tormilise debati ning tõi autorile rohke poolehoiu kõrval ka ägedaid rünnakuid.
Paljudele tundus kujuteldamatu, et ka sellisel Euroopa mõistes suurel rahval nagu sakslased on põhjust muretseda oma püsimajäämise, identiteedi ja tuleviku pärast.
Minu arvates on tähenduslik, et just Saksamaa idapoolsed naabrid paistavad neid muresid kõige paremini mõistvat. Selle tunnistajaks on tõlked tšehhi, poola ja nüüd ka eesti keelde. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, kui oluline inimeste elutunnetusele on kultuuriline ja etniline identiteet ning millised ohud seda ikka ja jälle ähvardavad.
Maailmamõõdus oleme meie, eurooplased, kõik väikerahvad. Me peame hoolitsema enda ajaloo ja omapära eest, ammutama sellest elujõudu ja liikuma edasi, olles samal ajal avatud kultuuri ja tsivilisatsiooni
laiematele hoovustele. Euroopa sisemuses peavad riigid ja rahvused kohtlema üksteist võrdse respektiga ning tajuma ühisosa oma erisustes. Väljapoole suunatult peavad nad koondama oma jõud ning alal hoidma ja edendama euroopaliku õhtumaa ainuomast loomust.
Tulevik jääb ikka ohurikkaks ja ebakindlaks, kuid meil on võimalus
seda kujundada.
Thilo Sarrazin
Berliin, september 2013
--
Uue trüki eessõna
Selle raamatu ilmumine tekitas ootamatult ägedaid reaktsioone. Nii mõnigi oli nördinud, et ja kuidas ma kasutan selles sotsiobioloogilisi argumente. Meediasse aga jõudsid mu teesid siiski osaliselt kärbituna, mistõttu mu vaated sootuks pea peale pöörati. See puudutab ennekõike demograafia ja evolutsioonibioloogia koosmõju.
Püüan selles raamatus süstematiseerida oma mõtteid Saksa ühiskonna kohta, mis on mind juba kaua köitnud. Seejuures on teemaks ka areng, mis ulatub palju kaugemasse tulevikku kui see poliitilises diskursuses muidu tavaks on. Näitan oma raamatus, kui problemaatilised on üle mitme põlvkonna ulatuvad demograafilised prognoosid.
Selles mõttes on mu arutlused raamatu lõpus, kus räägin Saksa ühiskonnast saja aasta pärast, mõneti spekulatiivsed. Kui ma ka mõnes kohas puudutan isikuomaduste geneetilise päritavuse küsimust, siis annan endale aru, et teaduse praeguses arengustaadiumis ei ole mõtet pidada geneetilisi eeldusi ning keskkonnategureid teisest määravamaks.
Geenidesse kätketud potentsiaal ja keskkonnast lähtuvad mõjud on üksteisega keerulises vastastikseoses. Geene me muuta ei saa, aga ühiskondlikku keskkonda peaksime püüdma poliitiliselt võimalikult hästi kujundada. Seetõttu on raamatus pikad peatükid ka vaesusest ja haridusest. Mitte kuskil siin raamatus ei taha ma väita, et ühed etnilised rühmad on geneetilistel põhjustel „rumalamad“ kui teised. Peale selle argumenteerin ma sageli statistika põhjal ja see ei luba juba metoodiliselt väita midagi üksikinimeste kohta.
Thilo Sarrazin
Berliin, september 2010
--
Sissejuhatus
Kogu poliitiline väiklus seisneb olemasoleva
mahavaikimises ja ilustamises.
Ferdinand Lassalle
Teisele maailmasõjale järgnenud majanduslikult ja ühiskondlikpoliitiliselt edukatel aastakümnetel kasvas Saksamaal uhkustunne oma kodanike usinuse ja tubliduse, pidevalt tõusva elatustaseme ning üha täiuslikuma sotsiaalriigi üle. Ükski neljast suuremast majanduskriisist – 1966–1967, 1974–1975, 1981–1982 ja viimati 2008–2009 – ei ole seda tunnet, nagu ka usku oma riigi majandus- ja sotsiaalmudeli püsivusse oluliselt murendada suutnud. Seda sakslastele omast optimismi – isegi kui neile meeldib kurta – ei ole seni suutnud mõjutada isegi globaliseerumine, maailma raskuskeskmete ümberpaigutumine, keskkonnaprobleemid ning kliimamuutuse kardetavad tagajärjed.
Kuid seesama optimism ning aastakümneid väldanud peaaegu pilvitu edu on nüristanud sakslaste pilku ühiskonna sisimas kätkevate ohuallikate ning roiskumisprotsesside osas.
„Saksamaa käib maha?“ Paljude arvates absurd, kui mõelda sellele soliidsele riigile keset Euroopat oma 80 miljoni elanikuga, selle linnadele, tööstusele, autodele, eluolule… Kuid iga maa on selline, nagu ta on, tänu oma inimestele ning nende elavatele vaimu- ja kultuuritraditsioonidele.
Ilma inimesteta oleks riik kõigest geograafiline nimetus. Sakslased aga on aeglasel mahakäimise teel. See, et meie kogurahvastiku iive on 0,7 või vähem, nagu see on meil olnud viimased 40 aastat, ei tähenda ju midagi muud kui et lastelaste põlvkond on vanaisade omast poole väiksem. Kui 1960. aastate esimesel poolel oli Saksamaal veel 1,3 miljonit sündi aastas, siis 2009. aastaks oli see näitaja langenud juba 650 000-le. Ja kui see trend jätkub – sest kui ta on juba neli aastakümmet kestnud, siis miks peaks ta veel muutuma –, langeb sündide arv kolme põlve, seega 90 aasta pärast, Saksamaal 200 000 kuni 250 000-ni. Kõige rohkem pooled neist on 1965. aastal Saksamaal elanud inimeste järglased.
Sellega oleksidki sakslased end sisuliselt ära hävitanud. Mõne arvates paras saatus ja õiglane karistus rahvale, kes sigitas kunagi SS-lasi – vaid nii saab seletada aeg-ajalt välja paistvat salajast kahjurõõmu
Saksamaa demograafilise arengu üle. Teised lohutavad end mõttega, et ka väikerahvad võivad ellu jääda ning viitavad viie miljoni elanikuga Taanile. Saksamaa oleks tulevikus niisiis pisut suurema territooriumiga teine Taani. Oleks see võimalik? Mida selles halba oleks? Võimalik ehk olekski, kui lihtsate iibenäitajate taga poleks peidus kvalitatiivseid demograafilisi nihkeid ega majanduspõgenikke või piiriülest migratsioonisurvet.
Mõistlikult me Saksamaa demograafilise arengu üle viimasel 45 aastal diskuteerinud ei ole. Kes probleemi eirajaid ja uinutajaid uskuda ei tahtnud, vaid tõelist muret tundis, pidi peatselt muserdatult tõdema, et oli üksi ning rahvusluse nurka surutud. Sellele vaatamata on Saksamaa ühiskondlikus diskursuses üks kummaline vastuolu: ühelt poolt on avalikele aruteludele oma pitseri jätnud uudise- ja skandaalijanu, teisalt valitsevad selles üha rohkem poliitilise mõistukõne eufemismid:
-- Kes ei tahtnud endale just rahvuslase märki külge saada, pidi
sündimuse vähenemise teemal aastakümneid suu kinni hoidma.
Vahepeal on see olukord muutunud, kuna 1968. aasta põlvkonnal
on tekkinud hirm oma pensioni pärast. Kuid selleks on nüüd
40 aastat liiga hilja.
-- Kontrollimatust sisserändest ühiskonnale tulenevad raskused
olid alati tabu; ammugi ei tohtinud rääkida sellest, et inimesed
on erinevad – vaimselt rohkem või vähem võimekad, laisemad või virgemad, rohkem või vähem moraalsed – ning et seda ei paranda ka kui tahes hea haridus ega võimaluste võrdsus. Kuna see tegelik olukord sisuliselt maha salati, polnud ka pinda debatile sotsiaalriigi arvukate juhtimisvigade üle. Oli tabu rääkida sellest,
-- et kuigi igal aastal on 90% koolilõpetajatest võimelised ülikooli astuma, ei suudaks isegi 10% neist seal matemaatikat õppida;
-- et meie kui rahva keskmine intelligentsus langeb, kui intelligentsemad naised sünnitavad vähem või loobuvad lastest sootuks;
-- et oma käitumise eest vastutab igaüks ise, mitte ühiskond.
„Kes ei õpi, see ei saagi teadma. Kes liiga palju sööb, läheb paksuks.“ Selliste tõdede kuulutamine on poliitiliselt ebakorrektne, isegi südametu ning tegelikult ebamoraalne – aga igatahes mitte tark selle jaoks, kes pürib poliitiliste ametikohtade poole. Poliitiliselt korrektne diskursus liigub selles suunas, et vabastada inimesi võimalikult palju vastutusest oma tegude ees, viidates oludele, mille tõttu nad kas jäävad halvemusse või isegi ühiskonna heidikuteks:
-- Kui laps ei saa koolis hakkama, on süüdi hariduskauge vanematekodu.
-- Kui vaesematest peredest pärit lapsed on liikumisvähesuse tõttu silmatorkavalt ülekaalulised, ei ole põhjuseks vanemate hoolimatus, vaid perekonna raske sotsiaalne olukord.
-- Kui üksikvanemate lapsed tekitavad pedagoogilises mõttes probleeme, on süüdi ühiskond, kes ei toeta üksikvanemaid piisavalt. Seejuures võiks aga küsida, millised ühiskondlikud olud ja milliste eelsoodumustega inimesed viivad selleni, et meil on nii palju üksikvanemaid, ning mida saaks selle vastu teha.
-- Kui ka türgi sisserändajate kolmas põlvkond ei räägi saksa keelt õigesti, tuuakse põhjuseks nende elukeskkonna integratsioonivaenulikkus.
Tekib aga küsimus, et miks ei esine neid probleeme peaaegu üheski teises sisserändajate grupis?
Sotsioloogiliselt õigest, aga banaalsest tõdemusest, et ühiskonnas on kõik omavahel seotud, on sündinud komme ajada kõik ühiskondlike olude kraesse ning vabastada üksikinimene moraalselt ning võimalikult suurel määral ka tegelikult vastutusest enda ja oma elu ees. Poliitiline korrektsus on ühiskonna struktuuri- ja juhtimisküsimused nagu võrgendikoi kinni mässinud ning takistab sellega nii nende analüüsi kui ka lahendamist.
Millise nördimustormi vallandasin ma Berliini rahandusministrina, kui näitasin üksikasjalikult, et riiklikus sotsiaaltoetuses söögile ja joogile ette nähtud summaga saab küll tervislikult ja mitmekesiselt toituda. Valest toitumisest tingitud ülekaalu ei saa aga põhjendada objektiivsete asjaoludega, millesse üksikisik ei saa midagi parata, vaid isikliku käitumisega, mille eest igaüks vastutab ise. Kuid seda ei taha kuulda ei asjaomased ise ega ka poliitiliselt korrektsed. Sellest, et paljud end mu arvamusavaldusest puudutatuna tundnud oma kirjades nördimust väljendasid, sain ma veel aru, kuid hoopis vähem sellest, miks nn õilishinged mind ründasid, kui ma ühes intervjuus möödaminnes mainisin, et kampsunit kandes saaks energiakulusid kokku hoida, kuna sel juhul tuleb vähem kütta.
Poliitilise, majandusliku ja ühiskondliku arengu suunamisel peab teadma, mida saavutada tahetakse, ning hinnata realistlikult tegelikke mõjusid ja seoseid. Kuid igaüks, kes ühiskonna üle mõtteid mõlgutab või seda omalt poolt kujundada soovib, teeb seda otseselt või kaudselt normatiivses kontekstis. Kui ta seejuures inimloomusest mööda vaatab või tegelikke sotsioloogilisi ja psühholoogilisi vastastikseoseid valesti hindab, elab ta kõverpeeglis. Sellised sotsiaalinsenerid tekitavad rohkem kahju kui kasu. Kahjuks on nad olemas ja paljud neist kahjustavad meie ühiskonda ning varjutavad meie tulevikuväljavaateid. Nii jäi kaua aega tähelepanuta tõsiasi, et Saksamaa rahvastiku vananemine ja vähenemine on seotud kvalitatiivsete muutustega selle koosseisus. Lisaks rahvastiku vähenemisele endale ähvardab Saksamaa tulevikku ennekõike vähem stabiilsete, intelligentsete ning töökate inimeste osatähtsuse suurenemine. Et see nii ongi, miks see nii on ning mida selle vastu ette võtta, sellest see raamat räägibki.
Oma käsitluses toetun empiirilistele uuringutele, argumenteerin aga otsekoheselt ja ilma ilustamata. Minu jaoks on eelkõige tähtis selgus ja täpsus, nii et pilt, mille ma joonistan, on jõuline, mitte poolik või hägune. Olen hoidunud tundlike asjaolude looritamisest ilukõnega, vaid püüdnud jääda asjalikuks – tulemused on niigi pahameelt tekitavad.
Majanduslikult vaadatuna on Saksamaa 1950. aastal alanud ning aegamööda lõpule jõudva kuldajastu lõppfaasis. Töötajate reaalsissetulekud ei ole juba enam 20 aastat kasvanud, hiljemalt 10 aasta pärast hakkavad nad langema ja sellest saab demograafiliste muutuste tõttu püsiv trend. Paistab, et sedasorti prognoosid ei sobi kokku Saksa rahvamajanduse praeguse eduga ekspordirindel ega Saksa ülikoolide mainekasvu ning paljude muude, meid iga päev rõõmustavate uudistega.
Kuid kõigest sellest ei ole mingit kasu, kui me oma tulevase heaolu kasvu alused õõnestame, aga just seda me teeme nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt:
-- kvantitatiivselt sellepärast, et juba 45 aastat on iga uus põlvkond eelnevast kolmandiku võrra väiksem, samal ajal kui oodatav eluiga kasvab,
-- kvalitatiivselt sellepärast, et nagu näha, uue põlvkonna õppimisvõime ja hariduslikud eeldused halvenevad pidevalt ning kärbumas on mentaliteet, mis on iga viljaka elluastumise aluseks.
Ma olen olnud piisavalt kaua ökonomist, tippametnik ja poliitik, et tuua iga oma argumendi kohta parimaid vastuargumente. Viimasel 35 aastal olen ma vastuargumentidega täitnud tuhandeid lehekülgi mustandeid, märkmeid, kõnekavandeid ja ettekandeid. Mu ülemustel oli vaja poliitiliselt ellu jääda ning minu ülesanne oli neid seejuures aidata. Sel oli oma hind: sageli tohtisin subjektiivseks arvatud tõdesid väljendada vaid annuste kaupa. Ikka ja jälle kogesin, et vastutaval poliitilisel ametikohal ei ole küll võimatu, küll aga väga keeruline ja samas ka mitte tavaks ebameeldivaid tõdesid välja öelda. Selles, et keskendutakse lahendatavatele probleemidele ning enamuse tuge leidvatele ettepanekutele, on ju paras annus poliitilist tarkust. Aga see raskendab nii selget analüüsi kui ka sobivate lahenduste leidmist ning hoolsust kaotades võib pilk kõige olulise suhtes sootuks hägustuda.
Seda tunnevad kõik tipp-poliitikud; paljud pagevad kahjuks turvalisematesse vetesse. Samas on ühiskonnas olemas suur vajadus ilustamata tõe järele, aga kes seda rahuldab, see elab poliitiliselt ohtlikku elu ning langeb kergelt meediavõimu ohvriks, mis on poliitiliselt korrektsete käes.
Oma 39-aastasest karjäärist olen seitse aastat veetnud aktiivse poliitikuna ühes linn-liidumaas, kuus aastat ühe Lääne-Saksamaa suure liidumaa kantslerina ning kuusteist aastat Bonni ministeeriumide eri korrustel mitmesuguseid ülesandeid täites. Alles siis, kui mu
ametiaeg Berliini rahandusministrina hakkas lõpule jõudma ja ma olin oma rahanduspoliitilise eduga pälvinud teatud maine, söandasin ette võtta ka kitsast rahandusvaldkonnast väljapoole jäävaid teemasid, nagu näiteks Hartz IV või energia kokkuhoid. Kõigele oma kogemusele vaatamata hämmastas mind, millist vastukaja tekitab see, kui avaliku elu tegelane räägib lühidalt ja konkreetselt elementaarsetest elutingimustest. Ja oli kohutav, milline vaenukirjade laviin tabas mind siis, kui ma selgitasin konkreetselt – tervislik toitumine Hartz IV toetusega, kampsun suurte energiakulude vastu –, et enda eest vastutamine ning iseseisvus on võimalik ja ennekõike vajalik.
Tundub aga, et nende hulk, kes tahavad loobuda vastutusest enda ja oma elu ees, kasvab üha suuremaks. See ei puuduta sugugi ainult teatud sissetulekuga elanikkonnarühmi või ühiskonnakihte ja kindlasti ei ole see uus trend. Tagasi vaadates võib märgata, et see trend on pidevalt arenenud alates läinud sajandi 1950. aastatest.
1950. aastate alguses oli Saksamaa Liitvabariik väga moodne riik. Kahest kaotatud sõjast olid jäänud katastroofilised tagajärjed: institutsioonid olid purustatud, traditsioonid küsimärgi alla pandud ning elanikkond põgenemise ja küüditamistega segi pööratud. Kuid Saksamaale omased tugevad küljed – teaduse ja hariduse kõrge tase, võimekas majandus ning kvalifitseeritud bürokraatia – olid sõjakoleduste ning taristu hävimise juures üllatavalt vähe kannatanud.
Juhtidest ning bürokraatidest olid kuni 90% olnud natsidiktatuuri usinad abilised, mis aga ei pärssinud sugugi nende efektiivsust ülesehitustöös.
Traditsiooniline Saksa töökus ning kalduvus nokitsemisele ja parandamisele olid hoopis puutumatuks jäänud ning said katastroofist ja ülesehitustöö võimalustest veelgi hoogu juurde. Eelkõige paistsid sellega silma põgenikud ja küüditatud. Nemad olid samas olukorras kui 19. sajandi Ameerika Ühendriikide uusasunikud, s.t võõrad ja vaesed, ning ainus, mis neid edasi viis, oli eriline töökus.
Ja nad olidki töökad, nii töökad, et ajasid peatselt ka noore vabariigi põlisasunikele elu sisse. Et aga Saksa majandusime võimalikuks saaks, pidid lisanduma veel muud tegurid:
-- Ida-Lääne vastasseis, mis tegi võidetud maast järsku ihaldatud partneri, mida tasus arendada ja toetada;
-- läänemaailma tormiline toibumine pärast 20 aastat väldanud sõda ning majanduskriisi;
-- Lääne-Saksa majanduse kiire vabastamine lugematutest haldusköidikutest aastatel 1948–1951, mis oli Ludwig Erhardi suur ja jääv teene.
„Sotsiaalne turumajandus“ oli see suur lubadus, mis lõpuks terve rahva ülesehitustööks ühendas: kõik pidid üheskoos väljateenitust saama õiglase osa, kõik pidid olema kaitstud nälja, külma ning rõhuva vaesuse eest ja kõik, kes tahtsid tööd teha, pidid seda ka leidma.
See lubadus täideti ja kuidas veel!
Aastatel 1950–1960 oli Lääne-Saksa majanduskasv keskmiselt 8% aastas.
-- 1950. aastal oli tööpuudus 11,0%, 1960. aastal aga kõigest 1,3%.
-- Keskmine reaalsissetulek elaniku kohta kasvas kümne aastaga ligi 70%. 1955. aastal oli Saksamaa SKP elaniku kohta sama suur kui Prantsusmaal ja juba 1952. aastal edestati selle näitajaga sõja võitjate hulka kuulunud Suurbritanniat.
-- Noore vabariigi poliitiline süsteem ning ühiskonnakord saavutasid 1960. aastaks elanikkonna hulgas sellise vastuvõtu ja tunnustuse, nagu ei kunagi varem eelnenud 150 aasta vältel ning ei kunagi ka hiljem. Saksamaa sotsiaal-demokraatlik erakond SPD oli oma Godesbergi programmis aastast 1959 selle kohta oma järeldused teinud ning „sotsiaalseks turumajanduseks“ kohitsetud kapitalismiga rahu sõlminud. Kuid see idüll kestis vaid üürikest aega:
-- Aastatel 1966–1967 Saksamaad tabanud esimene sõjajärgne majanduslangus tekitas kahtlusi, kas majanduskasvu ning täishõivet on siiski pidevalt võimalik tagada. Kuid aastatel 1968–1971 saavutatud tempoka majanduskasvuga hajusid ka need kahtlused kiiresti.
1968. aastal hakkas osa sõjajärgsest põlvkonnast protestima ühiskonnamudeli vastu, mille kohaselt seisnes ühiskonna legitimatsiooni peamine põhjus ning tema põhieesmärk toodangu suurendamises.
-- 1972. aastal mainiti Rooma klubi esimeses, pealkirja „Kasvu piirid“ kandnud aruandes meie planeedi loodusvarade lõplikkust. Sellest sündis keskkonnaliikumine. Aruandest viib otsetee tänaste aruteludeni kliimakatastroofi üle.
-- 1973. aastal vallandas esimene naftakriis Saksamaal teise suure sõjajärgse majanduslanguse. 1960. aastate täishõive taset pärast seda enam ei saavutatud ei ole.
-- 1979. aastal järgnes Iraani revolutsioonile teine naftakriis, mis viis kolmanda sõjajärgse majanduslanguse ning Helmut Schmidti juhitud sotsiaalliberaalse koalitsiooni kukkumiseni.
-- 80-ndatel õnnestus maailmamajanduse stabiliseerimine; kogu maailmas muudetud rahapoliitika surus inflatsiooni pikas perspektiivis talutavale tasemele. Saksa majandus kasvas jälle, kuigi oluliselt aeglasemalt kui 1960. ja 1970. aastatel. Tööpuudus jäi vähemaks, aga siiski varasemast suuremaks.
-- Aastatel 1989–1991 muutsid maailma poliitilist ja majanduslikku kaarti radikaalselt idabloki kokkuvarisemine ning Nõukogude Liidu lagunemine. Turumajandusele läks üle endine idablokk, aga eriti ka Hiina ja Kagu-Aasia, mis juhatas sisse maailmamajanduse raskuskeskmete suure ning seni kestva ümberpaigutumise. Sellega sattus „sotsiaalse turumajanduse“ lubadus suurema küsimärgi kui ükskõik millal varem. Kas seda endiselt täita annab, on küsitav.
Globaliseerumine ja turumajandus tähendavad ikkagi, et kõigis turumajandusega riikides, mis tagavad täiendavalt hariduses ja taristus vajalikke kaupu ja teenuseid, on võrreldavad tööd ka võrreldavalt tasustatud. Ökonomisti jaoks tähendab see, et töö kui tootmisfaktori piirkulu (iga viimati toodetud ühiku täiendav kulu) ja piirtoodang (antud sisendi juurdekasvust tulenev toodangu juurdekasv) on kogu maailmas globaliseerunud, avatud turumajandusega riikides ühtlustumas. Nii nagu globaliseerunud maailmas on ühtne intressimäär kapitali piirtasuks, on üha ühtsemalt tasustatud ka töö kui tootmisfaktor. On seega igati loogiline, et reaaltunnitasu Saksamaal – nagu ka näiteks Ameerika Ühendriikides ja Itaalias – ei ole praegu kõrgem kui 1990. aastal. Ja enne ta ka ei tõuse, kuni riigid nagu Hiina, India ja Tai on saavutanud lääne palgataseme. See tabab Saksamaad etapis, kus tema jõud raugeb hoopis teistel põhjustel, ning ka sellest räägib see raamat.
See meie tulevikku süngestava nuriarengu seeme sai idanema pandud juba triumfitundest kantud 1950. aastate lõpus. Toona sai alguse rida institutsioonilisi reforme, millest igaühega kahtlemata parimat sooviti ning eraldi võttes ka palju head saavutati. Üheskoos aga kaasnes nendega ühiskondliku substantsi kadu, mis ohustab meie tulevikku. Probleemi keskmes on neli teemakompleksi, mis on kõik omavahel seotud ning üksteist vastastikku mõjutavad:
-- 40 aasta eest alanud demograafilised ja paljunemiskäitumise muutused ning nende mõju ulatumine tulevikku;
-- meie sotsiaalsüsteemi ahvatlused iseseisva elu elamiseks – või sellest loobumiseks;
-- inimeste sotsialiseeritus, haritus ja elukeskkonnaga seotud motiveeritus;
-- Saksamaa sisserändajate kui elanikkonnarühma kvaliteet, struktuur ja kultuuritaust.
Minu jaoks on lahtine küsimus, kas ja kui, siis kuivõrd üldse on võimalik reformida majanduses, ühiskonnas ja nende pidevalt muutuvates raamtingimustes toimuvaid struktuurseid muutusi. Miski ei jää nii, nagu on, ning ühtki ühiskondlikku seisundit ei saa konserveerida. Teisalt ei saa keegi üldse otsusteni jõuda, olukordadele hinnangut anda ja vajalikke muudatusi formuleerida, kui tal ei ole endal ühiskonnast oma normatiivset pilti. Kuid võiks küsida, miks me üldse tulevikule mõtleme ning mida see tähendab? Kas ei peaks iga põlvkond ise oma probleemidega tegelema ning jätma järeltulevate probleemid neile?
Kõikide nende küsimuste puhul oleme ümber piiratud paradoksidest, mis on küllap põhimõtteliselt lahendamatud: lähtume enesest mõistetavalt sellest, et isiksus ja identiteet on vaid indiviididel.
Seevastu ei ole kogukondadel, ühiskondadel, rahvastel, üldse sotsiaalse korra igasugustel vormidel valitseva arusaama kohaselt mitte mingisugust indiviidist kaugemale ulatuvat väärtust – igatahes mitte siis, kui mõni jumaliku maailmakorra idee või sellele vastav ajaloofilosoofiline ekvivalent vastuvõetav ei ole. Seda paradoksaalsem, et me nii palju keskkonnale mõtleme. Võtame paratamatusena seda, et Saksamaa jääb väiksemaks ja rumalamaks. Me ei taha sellele mõelda, veel vähem sellest rääkida. Küll aga mõtleme maailma kliimast 100 või 500 aasta pärast. Saksamaa poliitilist süsteemi vaadates on see täiesti ebaloogiline, sest praeguse demograafilise arengu juures on Saksamaal 100 aasta pärast 25 miljonit, 200 aasta pärast 8 miljonit ning 300 aasta pärast veel vaid 3 miljonit elanikku. Miks peaks meid huvitama kliima 500 aasta pärast, kui Saksamaa ühiskondlik mudel viib sakslaste mahakäimiseni?
Ilma jumalata maailmas on looduse seisukorral endal väärtust kõige rohkem inimeste elukeskkonnana, seega indiviidist tuletatud õigustusega.
Kuid kui indiviidid kaovad, kaob ka see õigustus. Tegelikult aga on nii, et kõige loogika kiuste omistab enamik meist sotsiaalsetele organisatsioonidele indiviidist kaugemale ulatuvat eneseväärtust:
paljud töötajad armastavad ettevõtet, kus nad on aastakümneid töötanud, teised oma jalgpalliklubi, jällegi teised oma linna, maad, rahvast.
See, et me arvame, et nendel moodustistel on meist endist kaugemale ulatuv väärtus, motiveerib meid, annab meile üleva tunde, täidab meid uhkusega, annab jõudu ning laseb meil oma väikesed mured ning suuremad hädad unustada. Kuid kui jutt on Saksamaast, kipuvad paljud ennast salgama:
-- Armastad kodumaad? Muidugi!
-- Oled kodukandi patrioot? Loomulikult!
-- Eurooplane? Seda niikuinii!
-- Maailmakodanik? Selge see, peabki!
-- Sakslane? Ainult jalgpalli MM-i ajal, muidu on pigem piinlik!
Sakslasena sakslaste maa pärast muretsemine on juba peaaegu poliitiline ebakorrektsus. See selgitab paljusid tabusid ning nüüdseks täielikult rappa jooksnud diskussiooni teemadel nagu demograafia, perepoliitika ning sisseränne. Mina aga arvan, et ilma terve enesekehtestamise tahteta me oma ühiskonnaprobleeme rahvusena lahendada ei suuda.
Majanduslikult ühinenud ja välispoliitiliselt teovõimeline Euroopa koosneb ka saja aasta pärast rahvusriikidest, mis on selgelt kas Poola, Taani, Prantsuse, Hollandi või Briti omad. Vaid sellelt tasandilt saab leida tõelist demokraatlikku legitiimsust ning jõudu ühiskondlikeks uuendusteks – või siis mitte. Lootus, et rahvusriigid Euroopast kaovad, on Saksa eskapismi hiljutine vili, kusjuures see eskapism on üsnagi ambivalentne, kuna ta projitseerib riigimõtet lõpuks Euroopa tasandile – millel on muide ka oma ajalooline seos: kunagine kuue liikmesriigiga Euroopa vastas oma piirides üsna täpselt Frangi riigile Karl Suure ajal.
Niipea, kui hakatakse ajaloo üle kurtma ning püütakse ebasoodsaks peetavaid trende ümber pöörata, on oht muutuda ajaloovastaseks, langeda nostalgiasse ning magada maha õiged hetked mõju avaldamiseks. Nii nagu jõgi, muudab ka ajalugu pidevalt suunda ning ei naase kunagi oma vanasse sängi. Kuid nostalgialõksu eest peab end hoidma ka igaüks, kes tahab head hoida ning ei kiida heaks muutusi kui selliseid.
Realisti jaoks on selge, et iga ajalooline olukord on kahe poolega münt: maaelu traditsiooniline idüll ei sobi kokku kaasaegse põllumajandusega.
Turvalised traditsioonid ning selged väärtushoiakud ei sobi kokku tehnika arengu tempoga. Uhkusetunne oma piirkondliku ja rahvusliku eripära pärast ei sobi kokku suurte rändeprotsesside mõjudega. Mitte kuskil ning mitte kunagi ei saa kooki süüa ilma seda puutumata. Kuid ilma tagasivaatava nostalgiata ning ettevaatava tegutsemistahteta on realism suhteliselt lame ja banaalne ning fatalismist või ükskõiksusest vaevu eristuv. Loomulikult tekib kergesti oht, et oma elu üha pikemaks venivaid varje hakatakse pidama maailma väljavaadete tumenemiseks. Minu mõtete kohta, mida ma siin jagan, see küllap vist ei kehti, sest olen nende küsimustega tegelenud viimasel 30 aastal intensiivselt ja pidevalt.
Kes kurdab olemasolevate ajalooliste trendide üle ning soovib neid muuta, peaks endale ajaloofilosoofiliselt mõned asjad selgeks tegema: kas ollakse lihtsalt kinni möödunud väärtushinnangutes ja oludes ning kurdetakse isiklikku võõristust, mille aegade muutumine endaga kaasa toob? Kuid pole sugugi nii, et ühiskondlike muutuste suunast ja tagajärgedest tingitud ebamugavustundes peaks kohe kahtlustama tagasivaatavat nostalgiat. Iga ajalooline ühiskonnakord, ükskõik kui kaua ta ka kestab, koosneb hulgast tingimustest, mis ta üldse võimalikuks teevad: kliima, geograafia, tehnika, kultuur, võimupoliitika ja demograafia peavad segunema teatud sulamiks, et tekiks just see ühiskond. Kui see tingimuste kogum muutub, muutub ka ühiskond. Tehnika arenguga ning ühiskonnasiseste ja -vaheliste seoste tihenemisega algas keskaja lõpus ka muutuste kiirenemine.
Ühiskondlike moodustiste olemasolu tingimused muutuvad pidevalt; vaid vähe jääb nii, nagu on. Alati ei ole need muutused positiivsed, nagu näitavad 20. sajandi hirmsad eksitused. Kuid on ka ühiskondliku stabiilsuse visasid elemente, mis suudavad pika aja jooksul muutustele
vastu panna. Nende hulka kuuluvad rahvaste piirkondlikud ja rahvuslikud eripärad. Kümme sitsiillast ja kümme friislast ei tee lihtsalt sama asja samamoodi. Sellised visad elemendid on ka religiooni mõju, pärimuslikud tavad, peresidemed ning austus vanema põlve ees. See kitt toimib stabiliseerivalt mitte ainult üksikisiku, vaid ka suurte ühiskondlike gruppide, tervete ühiskondade ja rahvaste võõrandumise vastu. Kuid kui tekivad kriitilised olukorrad, tekivad ka ideaalsed eeldused revolutsioonideks ja sõjalisteks kokkupõrgeteks.
Võõrandumine on tugevam suurte muutuste või katastroofiliste sündmuste ajal, mille hulka kuuluvad sõjad, epideemiad, nagu keskaegne katk või loodusõnnetused.
Suurte muutuste vahepeal esines ikka ja jälle aegu, mil võis mitme põlve vältel tunda ennast näiliselt muutumatus, hästi korraldatud ja vaid haigustest ja surmast ohustatud maailmas üsna turvaliselt. Sellises maailmas kujutas inimene ette, et elab loomulikus korras ning parimatest maailmadest parimas, kust edasi võis tee vaid allapoole viia. Need olid kuldajastud, millest räägitakse tänini. Neid oli palju. Mõni kestis kaks, teine isegi kümme põlvkonda – ajastud, kus ajalugu paistis kohati paigal seisvat, sest loodud oli midagi nii täiuslikku, mida ei olnud võimalik enam paremaks teha.
Ühiskondliku muutuse suuna ja kvaliteedi määrab lisaks välistele impulssidele, mis ei ole mõjutatavad, ära veel segu püsivusest ja kohanemisvõimest. Ekstreemne näide sellest on Suurbritannia ja Venemaa täiesti erinev areng. Mõlemad loodi kunagi viikingihõimude (Venemaa puhul varjaagide, Inglismaa puhul normannide) poolt, kuid sellegipoolest kujunes nende tee väga erinevaks.
Kuulsad „kuldajastud“ on alati paistnud silma sellega, et nende vundamendis oli alati parajas vahekorras stabiilsust ja paindlikkust, sest ilma stabiilsuseta ei ole kestvust ning ilma paindlikkuseta ellujäämisvõimet.
Aga ikkagi: miski ei jää nii, nagu oli. Ka kõige ilusama puu juuri närib alati uss, kes paneb hiljem puuvõra närtsima. Kadunud Willy Brandt ütles kord väga ilusasti: „Miski ei tule iseenesest ja vaid vähene on püsiv.“ Päris pikas perspektiivis on kogu inimlik askeldamine niikuinii asjatu, kuid päris abitud me ajaloo keerdkäikude keskel ka ei ole.
Nagu suurem osa meie elust, on ka selle raamatu sisu ambivalentne: siin kirjeldatud trendid närivad materiaalse heaolu ja ühiskondliku stabiilsuse juurte kallal, kuid sisaldavad sellegipoolest alati võimalusi nii mõndagi positiivseks pöörata. Ja seda on vaja ainult teha!
--
Thilo Sarrazini "Saksamaa käib maha" e-raamat on 1. veebruarini 2016 saadaval vaid 6 euroga. Vaata lisa!
