Linnar Priimägi: Putini "pedofiiliast"
Vaatan, et nüüd lööb laineid uudis: Vene Föderatsiooni president Vladimir Putin olla pedofiil.
See on õhku paisatud küll mööndustega, et "ilmselt", "tõenäoliselt", "arvatavasti" ─ tuginedes märkmetele, mille autoriks on Inglise luureteenistusse üle jooksnud Vene luuraja, kes suri plutooniumimürgitusse ─ "ilmselt" tapeti nagu reetur. Inglased jätkasid tema üritust: "Sir Robert Oweni koostatud spiooni Aleksandr Litvinenko mõrva uurimisraportist saab lugeda Litvinenko väiteid... Raport tsiteerib Litvinenko vigases inglise keeles kirjutatud ajaveebi sissekannet, milles ta räägib, et kogu maailma avalikkus on šokeeritud, et Putin võõra poisi kõhtu suudles." Ning üldistus: "Pedofiilias (!) hakkas Litvinenko Putinit süüditama 2006. aasta juunis pärast seda, kui presidenti nähti Kremli jalutuskäigul viieaastast poissi kõhu peale suudlemas. Sündmuses tehtud fotodel on näha, kuidas president tõstis üles poisi maika ja tegi talle palja kõhu peale musi" (DELFI 22.01.2016).
Propagandasõda propagandasõjaks, seal on mustamine, otsene või kaudne, asendamatu. Juba Sir Francis Bacon nentis: Audacter calumniare, semper aliquid haeret: pori pillu julgesti, midagi jääb ikka külge!
Hoopis teine asi on harimatus, mida ilmutavad nii Sir Robert Owen kui ka tema allikas Litvinenko. Olgem tähelepanelikud! Kui mingi käitumine paneb eriti imestama, siis on enamasti tegu kultuurierinevusega. Kosmosest vaadata on ka meie eesti rahva laulupidu üks kummaline tegevus: iga mõne aasta tagant kogunevad kümned tuhanded täie aruga inimesed kokku, kõõrutavad paar päeva koos mingi spetsiaalse ehitise all laulda ja siis lähevad jälle laiali. Absurd! Või kui Eesti NSV ajal pandi Tallinnas isegi käima eraldi ööbussiliinid, et rahvas saaks sõita Pirita tee Lillepaviljoni vaatama Öökuninganna-nimelise kaktuse üürikest õitsemist ─ mis kummaline kultus see oli ja kust ta tuli? (Vt Linnar Priimägi: 20. sajandi Eesti mütoloogia. Akadeemia 2004, nr 2, lk 353─392.)
Kultuuri tunnus on äratada asjasse pühendamatuis imestust. Kui "maailma avalikkus oli šokeeritud", siis tuleb endale aru anda, et "maailma avalikkusel" ei ole oma spetsiifilist kultuuri, "maailma avalikkuse" moodustavad iga konkreetse kultuuri suhtes pimedad väljasseisjad. Nad ei saa aru, nad on "šokeeritud", sest nad on harimatud, ebakultuursed.
Nüüd kõhusuudlusest. Sõna живот, nüüdisvenekeeles "kõht", tähendab kirikuslaavi keeles (живóтъ) "elu". Животное on kaasaegses vene keeles "loom", piibli древо животное aga paradiisiaias kasvav "elu puu". See "elu"-tähendus säilib praegugi käibivates sõnades животворительный, животворящий ─ "elustav, elluäratav"; живучесть on "elujõulisus, vitaalsus". Eesti keeles leidub paralleele: животное kohta kasutame meiegi sõna "elajas, elukas" ja vene живо ("kiiresti") vastena ütleme "eluga", mugandatult isegi "siva". Niisiis kõht ei ole vene traditsioonilises kultuuris mitte suguorgan, nagu arvab "šokeeritud maailma avalikkus", vaid sümboolne elu kese ning allikas. Egas ilmaaegu suudelda kombekalt läänegi kultuuris raseda kõhtu. Miks?
See suudlus on maagiline õnne- ning edusoov, mis säilib ebausuna. Oxfordi ebausu-sõnaraamat (2005) tsiteerib artiklit aastast 1965: "Elasime majas, mille küljes rippus postkast. Meid hämmastas, kui paljud ─ peamiselt mehed ─ suudlesid oma lotomänguümbrikut, enne kui selle kasti lasksid." Ka vene живот, nagu osutab Pravdini vene─eesti sõnaraamat, kätkeb endas veel arhailist tähendust "varandus".
Suudelda kedagi kõhule on sümboolne akt, rituaalne eluõnne ning õitsengu, kasvu ja kosumise, edu ja rikkuse soov. Sellesama žesti sooritas tsaar Peeter I mäletatavasti Aleksei Tolstoi romaani ainetel valminud filmis "Peeter Esimene" (1937, lavastaja Vladimir Petrov).
Kui nüüd Vladimir Putin seda akti kordab, siis ei ole tegu mitte suguaktiga, nagu arvab "šokeeritud maailma üldsus", vaid sümboolse edusooviga Noorele Venemaale ─ žestiga, mida Putin korda Peeter I jälgedes. See pole mitte pedofiilne vääratus, vaid poliitiline deklaratsioon.
Aga propagandasõjas tuleb pori pilduda, olgu või iseenda rumalusest. Teisalt meenub ühe vene õigeusu vaimuliku ammune tarkusetera: mis mõtet on kivide või poriga pilduda jõge?
