Ka 1995. aastal kirjutasid „Eesti kirju” naised, aga autorid olid teised kui nüüd. Neid oli ka ühe võrra vähem, kogumikteos seevastu oli paksem. Kahjuks ei leidnud ma kuskilt põhjendust, miks ainult naised. Kas selleks, et LR saaks rahustada oma südametunnistust, sest avaldab järjekindlalt valdavalt meesautoreid? Kas nii epistolaarvorm kui ka järjepidevuse idee (LR tähistab ka oma 60. aastakäigu algust) on rohkem seotud naiste kui meestega? Või hoopis midagi kolmandat? Tundub, et kui 1995. aasta väljaandel oli ka feministlik agenda, siis nüüd ei käida sellist mõtet välja ei raamatu sisse- ega väljajuhatuses. Esimene kirjakogu langes muuseas ka meesšovinistliku kriitika osaliseks: pseudonüümi Anna Haavaja taha varjunud kriitik pealkirjastas oma arvustuse Vikerkaares „Naised saunas rääkisid…” ja ka sisu oli pealkirja vaimus nii ideed kui ka kirju naeruvääristav.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega