Teisel pool tõmblukku on tee saali ehk rännak valges tunnelis. Esimese asjana meenub, kuidas filmides kujutatakse surma pimestavasse valgusesse sisenemisena. Ja see on praegusel juhul metafoorselt sobilik: postapokalüptiline lavastus jutustab, milline on maailm siis, kui inimesed on kadunud. Enne uude maailma kohale jõudmist tulebki astuda valgesse valgusesse. Ka see, et tunnel tuleb läbida üksinda, tundub selles valguses asjakohane. Saksa filosoof Martin Heidegger kirjutas kunagi: surm on midagi päris oma. Surmas ei saa keegi meid asendada, see tuleb igal inimesel üksi läbida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid