Harmsi vaimsus on saalis tuntav, konkreetsed tekstid mitte. Näiteks kõnedefektid on Harmsi loomingus tõesti esinev teema, vaevalt neid aga nii hästi eesti keelde ümber panna saaks, kui lavastusest paistab. Ka ei meenuta „Uhkus ja eelarve” raasugi Harmsi olulisimat näidendit „Jelizaveta Bam”. Viimane oli stalinlikku repressioonimehhanismi süüdistav ohudraama, esimene seevastu vaba mõtte, lennuka loovuse ja erksa absurditaju pillerkaar. Põhimõtteliselt on tegu absurdikomöödiaga, kuid rõhk on liitsõna teisel poolel. Absurd on siin võti või kood, mis avab ukse üsna triviaalsete nähtuste sfääri, näiteks poliitika ja majandus.