Leonhard Lapin: minu relv võimu vastu on alati olnud looming
• „Võitsime oma projekteerijate grupiga (pildil vasakult: Leonhard Lapin, Tiit Kaljundi, Avo-Himm Looveer, Matti Õunapuu ja Harry Šein) 1973. aastal Pirita olümpiapurjespordikeskuse arhitektuurivõistluse. Kaks aastat hiljem võttis aga ehituskomitee selle töö meie käest ära. Kes teab, võib-olla oli mängus ka KGB käsi. Ainult meie peaautor Avo-Himm Looveer jäi projekti juurde alles. Vahetati lihtsalt bürood ära, väga kavalalt tehti. Me jõudsime valmis teha tehnilise projekti, mille põhjal oleks saanud hakata juba tööjooniseid tegema. Võimudele – keskkomiteele ja vanematele arhitektidele – see muidugi ei meeldinud ja nad hakkasid endale samal ajal tuntud arhitekte otsima, kellega saaksid projekti lõpule viia. Paljud keeldusid, aga leidus ka nõustujaid. Lõpuks tegid Looveeriga. Kõiki meid teisi jäeti selle asja pärast aga tööta ja tippbüroode uksed jäid meile suletuks. Mina hakkasin siis vabakutseliseks, Tiit Kaljundi läks Kommunaalprojekti – hakkas surnuaedadega tegelema. Harry Šein läks Iisraeli ära ja disainer Matti Õunapuu hakkas tegelema hoopiski Vene lennukite ja laevade disainiga. Ta tegi päris uhkeid tellimusi ja oli üks esimesi Eesti tootedisainereid, kes on oma tootedisaini ka täies mahus realiseerinud. Pildil hoiamegi käes meie kujundatud jahtklubi makette. Kõik objektid on siin olemas: spordikompleks ellingutega ja hotell. Selle seltskonna arhitektidest olengi ainult mina elus ja muidugi ka disainer Õunapuu.”
1984, KuKu klubi.
„See seltskond – niinimetatud Tallinna kümme või Tallinna kool – oli esimene ja vist ka ainus nõukogudeaegne Eesti haritlaste rühmitus, kes on rahvusvaheliselt läbi löönud. Vasakult paremale: Jaan Ollik, Ignar Fjuk, Ain Padrik, Tiit Kaljundi, mina, Toomas Rein, Avo-Himm Looveer, Vilen Künnapu ja Veljo Kaasik. Korraldasime pidevalt arhitektuuriseminare, kus propageerisime uut arhitektuuri, tegime näitusi, projekteerisime teistsugust arhitektuuri ja võitlesime. Panime kogu uue arhitektuuri Eestis liikuma, aga tänapäeval seda eriti ei tunnistata. Üks meie näitus toimus Helsingis Soome arhitektuurimuuseumis, siis Jyväskyläs Aalto muuseumis. Siis tuli Stockholmi arhitektuurimuuseum, hiljem Zürichis Šveitsi arhitektuurimuuseum ja näitust taheti saata ka Veneetsia biennaalile, aga selle keelas ehituskomitee ära. Muidu oleksime maailmakuulsad. Meie töid trükiti tollal igal pool Euroopa ajakirjades. Toomas Reinuga koos jõudsime veel väljaandesse „Maailma 20. sajandi arhitektuurijoonistus 1900–2000”. See on oluline, sest arhitektuur klassikalises mõttes põhineb joonistusel ja ka ideed, mis ei pruugi realiseeruda, võivad arhitektuuri kaudselt väga palju mõjutada. Meie oleme Ida-Euroopast ainsad, kes on koos maailma tippudega selles raamatus sees. Ka ühtegi soomlast ei ole seal.
Tänu meie tegevusele õnnestus luua arhitektuurimuuseum ja ilmuvad arhitektuuriajakirjad. Üks meie suur eesmärk oli arhitektuuriosakond stalinistide käest ära saada. See õnnestus. Nüüd tundub, et noorem põlvkond on nii selle kui ka meie rahvusvahelise tähenduse unustanud.”
• „See on seltskond, kellega tegime kunstinäituse „Harku ’75”. Harku mõisas oli füüsika instituut ja meie oma kunstnike rühmaga korraldasime seal avangardistliku kunsti näituse ja kaasaegse objektiivse kunsti sümpoosioni. Selle ürituse kohta mingi info levitamise keelasid võimud ära, aga külastajaid käis palju. Nüüdseks on üritus läinud kunstiajalukku, kuigi oli tol ajal justkui pooleldi põrandaalune.
Ma käin tänapäevalgi aeg-ajalt Harku metsas jalutamas. Ükskord läksime sõbraga sinna kanti piknikku pidama ja sattusime kuidagi kogemata mõisa juurde. Maja on veel täiesti alles, ehkki aknad kinni löödud, pidasimegi seal trepi peal oma pikniku. Ta on seal metsas väga ilusas kohas ega ole ka jõudnud veel päris ära laguneda. Kahju, et riigi vara on niimoodi hooletusse jäetud.
Pildil on vasakult paremale ja ülevalt alla lugedes: Illimar Paul, Silvi Allik-Vikerpuu, Toomas Kall, Kaarel Kurismaa, Sirje Runge, Silver Vahtre, Jüri Okas ja mina.”
• „Olin poolpõrandaalune kunstnik ja põranda all ühes Köleri tänava keldris ma aastatel 1970–1979 ka elasin. Mul oli seal väike ateljeeruum, magamisruum ja tagantpoolt köögist paistab Sirje Runge, kes oli tollal mu naine. See oligi enam-vähem kõik, mis mul oli 1965. aastast, kui Tallinna tulin, 1990. aastani, kui lõpuks esimese isikliku korteri ostsin. Olin arhitektiharidusega, töötasin projektibüroodes. Projekteerisin ja tegin kunsti, kuid mul ei olnud mingit võimalust elukohta saada. Kui veel vabatahtlikuks hakkasin, siis kadus muidugi igasugune lootus ära. Terve see aeg elasin ruumides, mis sugulased või naise sugulased meile hankisid. Esimese korteri sain alles 1990. aastal ja sellegi pidin ostma okupandi käest. Venelased olid lahkumas ja üks baba, kes läks Kaliningradi oma poja juurde, müüs selle mulle 3000 dollari eest. Laenasin selle raha sõprade käest kokku ja nii saingi endale oma esimese ühetoalise.
Köleri tänava keldriateljees erilisi mugavusi muidugi ei olnud. Oli pime, suvel tuli niiskus sisse ja oli hästi rõske. Ahjusid tuli kütta ja WC oli ka koridori peal. Põranda all elasid rotid, keda tuli hävitada. Aga Köleri tänaval olid peaaegu iga teise maja keldris kunstnikud ja tekkis omamoodi kogukond.”
Kunstnike liidu hoov, 1988
„See on nüüd juba laulva revolutsiooni aeg: Rahvarinde loomise koosolek kunstnike liidu hoovis. Jutt käis suust suhu ja järsku oligi õu rahvast täis. Kõigepealt esines Heinz Valk, siis mina ja Jüri Arrak. Oma lükke andsime ära, aga edasi ma poliitikaga ei tegelenud, Arrak ka mitte. Ainult Heinz läks edasi hüüdlauseid hüüdma. Oli selge, et Rahvarinne tuli moodustada – kõik mõtlesid ju iseseisvusele, meie ei mõelnud mingile sotsriigi staatusele. Mina ütlesin kohe, et Eesti peab vabaks saama.
Üldiselt olen täiesti veendunud, et kunstnikul ei ole poliitikas midagi teha. Kõik kirjanikud ja kunstnikud, kes sinna läksid, on ju tagasi tulnud, kes varem, kes hiljem. Mis loominguga tegeles näiteks Siiri Sisask, kui ta oli parlamendis? Või Mark Soosaar – mis olid tema filmid enne ja mis praegu? Praegu on ajastudokumendid, enne tegi ikka filmi! Jaan Kross tegi põhiseaduse ära ja tuli tagasi. Terve hulk kirjanikke – Kaplinski ja Runnel – on oma korra ära käinud ja ära tulnud. Me Arrakuga ei püüelnudki sinna. Minu relv mis tahes võimu vastu on alati olnud looming, nii ka praegu: selle lolluse vastu, mis Eestis toimub, panen ma oma loomingulise tegevuse.”
• „Oma vanuse kohta on mul väga noored lapsed, kuna nõukogude ajal ei tahtnud ma perekonda luua. Mõtlesin, et miks pean siia rahvaste vanglasse uusi kannatajaid juurde sigitama. Tuli aga iseseisvus ja siis tulid lapsed nagu iseenesest. Tütar Anna on sündinud 1991. aastal ja poeg Aleksander kolm aastat hiljem. Nimed said neile pandud Ingmar Bergmani auks, kes on üks mu lemmiklavastajaid. Anna õppis paar aastat kunstiakadeemias maalikunsti, aga ütles siis, et Eestis sellel tegevusel mingit perspektiivi ei ole, ja läks välismaale seiklema. Aleksander on Eestis, õpib „tipis”.
Praegu olen ma küll jälle vaba mees ja lapsedki suured, aga 2009. aastal, kui veel kõik koos olime, külastasime Haagis Escheri muuseumi. Seal on ruumi niimoodi moonutatud, nagu oleksime mina ja nende ema Kristel Jaanus palju väiksemad kui lapsed. Anna oli tol ajal meist tegelikult kõige väiksem, pildil näib aga kõige suurem. Sellist valeperspektiivi kasutas Escher oma loomingus palju ja tema muuseumi tasub Haagis kindlasti külastada.”
• „Henri Matisse on 20. sajandi Prantsuse kunsti jaoks sama oluline kui Picasso hispaanlastele. Tema sünnilinnas Le Cateau-Cambresis’s on tema majamuuseum – suur kolmekorruseline maja. Kõrgemal korrusel on ühest ruumist Matisse’i tööd maha võetud ja kord aastas tehakse seal ühe välismaa kunstniku näitus.
Meie puhul arvati, et Eesti on nii väike maa, ja tehti minu ja Raul Meele (vasakul) isikunäitused korraga. Peale meie ei ole seal ühtegi Eesti kunstnikku eksponeeritud. Minu töödest olid seal üleval põhiliselt maalid ja ruumilised objektid, mida võib nimetada arhitektoonideks. Neid olen teinud kõvasti üle saja, kuid Eestis ei osata neid eriti hinnata. Väljaspool Eestit siiski osatakse, kuna ma olen kogu maailmas või vähemasti Euroopas ainus kunstnik, kes on neid objekte 1975. aastast järjepidevalt teinud.”
