Venemaa kosmosesõjajõudude kõneisik Türgi õhupiiri rikkumisest: seda teavad isegi türklased
Kuna Venemaa on sinna kohale viinud väga moodsad raadiolokatsioonivahendid, siis kinnitas kindral, et – ja seda pidavatki Türgi spetsialistid teadma - , et nendega saavat kindlaks teha „õhus liikuva objekti kõrgusi, kurssi ja kiirust“, ent mitte objekti lennumarki ja kuuluvust, kas siis Venemaale või USA IGIL-I vastasele koalitsioonile. Ameeriklastel ei jäänud selle peale üle muud, kui jälle kinnitada, et ka nende andmeil olid Vene lennukid Türgi õhuruumis.
Moskva provotseeriv käitumine seletub lihtsalt. Venemaa on vaieldamatult ponnistanud pikalt selleks, et seista taas maailma silmis võrdsena USA kõrval, ent USA president räägib Venemaa presidendiga juba teist aastat üksnes koridorides ehk siis Venemaad ei lubata suurte otsustajate laua taha. Olukorra teeb keerulisemaks tõik, et USAd taga ajades jäi Kremlil kahe silma vahele asjaolu maailma muutumine multipolaarseks, mida Washington on kasutanud ka selleks, et vähendada oma osalust mõnedes konfliktides ja suurendada seda mujal. Regionaalsete jõudude heaks esilekerkimise lavaks on Lähis- ja Kesk-Ida, kus nn. Araabia kevad on andnud paljudele kohalikele valitsustele võimaluse end piirkonnas tegijateks teha. Võtkem või Süüria – seal on relvis meestega kohal Iraan, Saudi Araabia, Katar, Jordaania, Egiptus, Iraak, Türgi, ent igaüks enda eest ja mahus, mis kõiki teisi häirib. Kohalike tegijate silmis on õhust kaasa lööv Venemaa vaid üks paljudest kaasalööjatest ja sellest ka vastav käitumine – kui rikutakse reegleid, tuleb karistus – enne 24. novembri lennuki allalaskmist oli ju Türgi Venemaad korduvalt hoiatanud... Tasub mäletada, kuidas Venemaa teleekraanidel ahmiti selle järel kaks päeva õhku – “lasti alla tuumarelva omava riigi lennuk”, ent teha pole midagi. Aeg ja ettekujutused on muutunud.
Mullu suvel esines üks Eesti kõrgem sõjaväelane teesiga, et kui Venemaa peaks mõnele NATO liikmesmaale kallale minema, tulevad kõik teised talle appi. Täna peaks olema selge, et kohe tulevad vaid toetusavaldused, mitte enamat ehk siis see 5. artikli käivitumine on ikkagi piisavalt veniv protsess. Loomulikult öeldi NATOst Türgile, et – Venemaa eristaatust ja rolli arvestades - ta peaks teinekord n.ö. pikemalt mõtlema, ent mis teha, kui rahvusvahelisel areenil liikuv üksik hunt provotseerib ikka ja jälle. Sestap pole sugugi välistatud, et praeguse kriisi jätkudes veel mõni mittevajalik lennuk alla lastakse. Ei maksa unustada, et igasugused sõjad pakuvad enda arust nutikatele sõjameestele suurepäraseid võimalusi vastaspoolele poisikeslikku „ärategemist“ – alles ju kirjutati, kuidas Vene lennuk tegi Musta mere kohal ohtliku manöövri loetud meetrite kaugusel olnud USA lennuki kõrval.
Türklaste juurde tagasi pöördudes pean heaks signaaliks president Erdogani soovi saada koheselt kokku Putiniga. Viimase solvumise astet teades ei sünni seda lähitulevikus, ent Erdogan teab hästi, et kogu see praegune tulevärk peab silmas kõigi otsustajate eesseisvat kohtumist traditsioonilisel Müncheni julgeolekukonverentsil, mis peetakse 12.-14. veebruaril. Veel eelmisel nädala tõstis Kreml oma esindatuse taset – lisaks välisminister Lavrovile läheb kohale ka peaminister Medvedev, mida kõik, ka türklased võtavad kui omapärast leppimisvalmiduse signaali Moskvast. Medvedevi saatmine kõneleb nii või teisiti Vene majanduse hädasolekust. Paraku on Münchenis tõe tunnistamiseni (kui see toimub!?) veel kaks nädalat aega elik suurriikide endi sõjaline väljaelamine mujal ja võõraste rahvaste arvel käib vähemalt selle ajani edasi. Siis tuleb järgmine otsus.
