Lapsevägistaja on 80% juhtudest ohvri pereliige
Tugikeskusesse sattus väike algklassitüdruk, keda ema oli korralikult peksnud, kuna tütar oli välja lobisenud, et isa teda vägistas. Tihti saab vägistatud laps mitmekordse karistuse. Lisaks sellele, et ta on pidanud taluma vägivalda, võib ta jääda ilma perest, kodust, sõpradest," rääkisTartu laste tugikeskuse psühhoterapeut Lemme Haldre ajalehele Pealinn.
Ametliku statistika järgi pannakse rohkem kui neli seksuaalkuritegu viiest toime lastega. Vägistamisjuhtumite puhul on laps ohvriks 2/3 juhtudest. Alaealise ohvri keskmine vanus on kümme aastat.
Justiitsministeeriumi kokkuvõttes "Kuritegevus Eestis 2014" on kirjas šokeerivad faktid: kõige nooremad kannatanud, kes sageli on kannatanud vägistamist aastaid, olid väärkohtlemise alguses 2-3-aastased. Vähemalt üheksa last olid kuriteo registreerimise hetkeks olnud vägistamisohvriks neli aastat, kahel juhul isegi kümme aastat. 80% juhtudest on vägistaja keegi lapse lähikonnast, enam kui poolte puhul pereliige – isa, kasuisa, vend või isegi vanaisa.
Peaaegu sada lapse vägistamisjuhtumit aastas on palju. Samas arvatakse, et politseisse jõuab vaid väike osa juhtumeist. Suurbritannias on välja käidud isegi selline fakt, et 85% laste (mis tahes vormis) seksuaalse väärkohtlemise juhtumitest jääbki "kalevi alla". Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Brit Tammiste sõnul võib number olla üsna samasugune ka Eestis. "Minu arvates näitab see number üsna täpselt, mis on ametlik statistika ja mis tegelikkus," tõdes ta.
Tammiste sõnul on ametliku statistika järgi kontaktse seksuaalkuriteo ohvriks enamjaolt tüdrukud, poisse on 10–30% ümber. Sestap on mõnevõrra imestamapanev fakt, et tugikeskusesse jõudnud seksuaalse väärkohtlemise ohvrite hulgas on tüdrukuid ja poisse peaaegu võrdselt. "Mõnel aastal on poisse isegi rohkem, sest üks tüüp pedofiile eelistab just poisse. Tavaliselt käib poisse sellise juures korraga mitu, ja see tõstabki nende arvu ohvrite hulgas," selgitas Haldre.
Kommionud, kes 7-8-9-aastaseid poisse enda juurde kutsuvad, on pealtnäha lahked ja hoolivad – pakuvad süüa, kommi, kingitusi. Haldre sõnul leiab mees oma ohvrid sageli bussijaamast või kaubanduskeskusest, kus poisid ikka ringi hängivad. "Esimesel korral teeb ta võib-olla ainult mõne minuti juttu, teisel korral sobitab tutvust ja pakub välja, et poisid võiks hoopis tema juurde tulla," rääkis Haldre. "Kohe ei pruugigi midagi juhtuda, aga siis hakkavad asjad tasapisi "arenema". Oma kodus on poisid sageli hooletusse jäetud, see onu aga on nendega n-ö samal lainel, ta pakub toetust, mida poisid kodunt ei saa. See on nagu klubi, kus õhtuti koos käiakse."
Selline "klubiline kooskäimine" võib kesta üsna pikalt, kuni naabrid märkavad, et üksiku mehe korteris käib õhtuti kahtlaselt palju poisikesi, ja ametivõimudele teada annavad. Vahel on Haldre sõnul ka lapsed ise need, kes rääkima hakkavad.
Emad tütarde peale armukadedad
Haldre sõnul tekitab vägistamine ja igasugune muugi seksuaalne ärakasutamine lapsele igal juhul trauma. Ent lapse jaoks kergemini üleelatav on juhtum, kus väärkohtleja oli võõras, mitte aga oma isa või mõni muu pereliige.
"Kui tegemist on ühekordse juhtumiga, sellise intsidendiga, kus teo toimepanija oli võõras, ning kui pere on lapse poolel – ema-isa võitlevad kogu hingest lapse eest –, siis on lapsel ka väiksem trauma," märkis Haldre. "Ent kui tegemist on peresisese juhtumiga, kus vägistajaks on olnud isa, kasuisa, vend või isegi vanaisa, siis on psüühiline trauma lapse jaoks märksa suurem. Seda enam, et pereliikme poolsed vägistamised ei jää enamasti ühekordseks."
"Mõnel juhul kestab seksuaalne väärkasutamine pikemat aega ja mitte alati ei toimu see täielikult varjatult," mainis Tammiste. Isegi kui ema on teadlik või aimab, millega tema elukaaslane õhtuti tütre toas tegeleb, üritatakse koduseinte vahel toimuv koduseinte vahele jättagi. "Selliste juhtumite puhul on palju valetamist ja vassimist," nentis Haldre. Sageli võtavad lapsed lõpuks süü enda peale, eriti, kui isa ähvardab vangiminek.
"Meil sattus tugikeskusesse algklassi tüdruk põhjusel, et ema peksis teda," tõi Haldre näite. "Aga ema peksis tüdrukut sellepärast, et see oli rääkinud välja, et isa teda kodus vägistab."
Aastaid tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklis väitsid prokurörid, et suisa 80% emadest hoiab lapse vägistamisjuhtumite korral oma mehe, mitte lapse poole. "Kui olen rääkinud politsei ja prokuratuuriga, siis nende jutu järgi võib see number olla täiesti tõepärane," möönis Tammiste.
Sellisel juhul ei ole mõtet pere jõustamisest-nõustamisest rääkidagi. "See laps ei saa perre jääda," ütles Haldre. "Emad ei ole valmis psühholoogi juurde minema, nende sõnul on laps juhtunus süüdi."
Nii saabki vägistatud laps tihti mitmekordse karistuse. Lisaks sellele, et ta on pidanud taluma vägivalda, võib ta jääda ilma perest, kodust, võimalik, et peab kooli vahetama ning sel juhul jääb ilma ka sõpradest.
Lapsevägistaja on tavaline "tore" mees
Pedofiile on 0,3-1% täisealistest meestest, kuid karistuse määramisel ei ole diagnoos oluline. "Isiku seksuaalkuriteos süüdi mõistmine ei eelda, et tal on pedofiilia diagnoositud. Reeglina on seksuaalkurjategijad või pedofiilid süüdivad, võimelised enda tegude eest vastutust kandma," sõnas Tammiste.
Haldre sõnul näitab tugikeskuse kogemus, et patoloogilisi, sundmõttelisi pedofiile on vägistajate hulgas märkimisväärne vähemus. "Enamik lapsevägistajatest on tavalised inimesed – suhtes mehed, pereisad –, kes peaksid suutma endale vägagi hästi aru anda, millega nad tegelevad," mainis ta.
Miks peab mees, kui ta kõrvade vahel on kõik korras, oma kirgi laste peal rahuldama? "Seda ei oska ma öelda, see jääb mõistatuseks," lausus Haldre, kelle sõnul alkohol üldiselt laste vägistamisjuhtumite puhul väga suurt rolli ei mängi.
Kahjuks ei saa need mehed aru, et nende kireteod rikuvad ära nii lapse psüühika kui ka kogu elu. "Need lapsed on vastuvõtlikumad depressioonile, ärevushäiretele, enesetapumõtetele," rääkis Haldre. Ka võib lapseas vägistatutel olla probleeme partnersuhetes. "Mõnel on kõik korras seni, kuni omal laps sünnib, siis kerkivad hirmud taas pinnale," nentis nõustaja. "Meie juurde on sattunud ka 35-aastane naine, kes tundis paanilist hirmu oma 4-5-aastase tütre pärast – sest just nii vanalt oli tema isa teda ära kasutama hakanud."
Uuringud näitavad, et lapseeas seksuaalselt väärkoheldud naisel on suurem risk luua suhe ebastabiilsete inimestega – ta on potentsiaalne perevägivalla ohver või prostitutsiooni kaasatu.
Samas ei saa Haldre sõnul väita, et vägistatud lapsest kasvab tulevikus vägistaja. "Taanis tegutseb asutus nimega Janus Centret, mis tegeleb kuni 21-aastaste noortega, kes on seksuaalselt ära kasutanud teist last. Selle keskuse andmed näitavad, et vaid 20% neist noortest on olnud ise lapsena seksuaalselt ära kasutatud. Samas on huvitav see, et üle 60% neist oli elanud perevägivallaõhkkonnas, kodus, kus oli palju peksu ja emotsionaalset kurjust – just see on põhiline faktor, mis noore inimese kaledaks muudab."
Kümmekond aastat tagasi on ka Eestis tehtud uuring Tartu vanglas istuvate vägistajatega. "Seegi uuring ei kinnita, et seksuaalne väärkohtlemine lapseeas oleks olnud vägistajaks kujunemisel oluline tegur," mainis Haldre. "Küll aga oli kõigi vägistajate puhul üks ühine näitaja – emotsionaalse kiindumussuhte puudumine lapseeas."
Tammiste lisas, et üks laste seksuaalse väärkohtlemise teema raskeid kohti on, et enamasti on keegi, kes juhtuvast teab, aga ei reageeri. See võib olla ema või mõni spetsialist, kes lapsega kokku puutub. Üldiselt on inimeste hoiakud laste seksuaalse väärkohtlemise osas küll selgelt taunivad, kuid praktikas tihti ei tehta probleemi märkama. "Vahel üritab laps ise märku anda, et temaga tehakse midagi valesti, kuid sageli täiskasvanud ei reageeri ja vähendavad lapse muret," tõdes Tammiste.
Seadus ütleb siiski, et igaühel on kohustus teatada hädasolevast lapsest. "Kui kellelgi on teada või ta usub, et laps on hädaohus, tuleks helistada lasteabitelefonil 116111 või pöörduda politsei poole," ütles Tammiste.
