Delfi kommentaariumis täna: Maria-Kristiina Soomre üritab alati asjalikke kommentaare hinnata
-1- Kuidas suhtud artiklite kommenteerimisse? Kas see loob sõnavabadust või hoopis müra?
Kommenteerimine on nüüdseks muutunud avaliku diskussiooni olemuslikuks osaks, minu suhtumine sõltub siin kontekstist ja kommentaariumist, aga olen nõus mõlemaga: see kommunikatsioonivorm on ühelt poolt sõnavabaduse oluline väljund ja teisalt tekitab umbes 95% juhtudel pigem müra, raisates nii kirjutajate, lugejate kui ka toimetajate aega, serveriruumi, elektrit ja energiat, mida võiks kasutada palju olulisemate mõtete mõtlemiseks ja tegude tegemiseks. Nii et mõnes mõttes on kommentaarium kindlasti ka moodne „jaga ja valitse” mehhanism: rahulolematute kodanike energia leiab seal usutavasti turvalise väljundi ja võib-olla jäävad seega mõned valusad küsimused avalikult küsimata.
Ma ei usu, et kõige värskemad ideed või olulisemad diskussioonid „juhtuksid” praegusel ajal kommentaariumis, aga vähemalt ideaalis võiksid lugejate ja kaasamõtlejate kommentaarid iga teksti avardada, tuua lisainfot või aidata „kollektiivse aju” igal üksikul liikmel asjadest rohkem teada ja aru saada. See on olemuselt muidugi pigem interneti algusaegade ideaal, aga kõiki helesiniseid unistusi ei peaks ehk ka liiga kergel käel üle parda viskama. Kommenteerimisest rääkides ei saa mööda anonüümsuse küsimusest, aga ka see on palju keerulisem kui lihtne poolt-vastu. Praeguses Eestis ei näe ma põhjust, miks asju ei peaks ütlema oma nime all ja võimalikult avalikult, aga me ei tea iial, kui õhuke võib selline vabadus olla ja millal kasvõi näiliselt anonüümselt liikuv info just nimelt sellesama sõnavabaduse kaitsel oluliseks võib muutuda.
-2- Kas loed kommentaare? Kas kirjutad neid? Kuhu?
Loen väga harva, kirjutan veel harvem, viimati aastaid tagasi. Kommentaare hinnanud olen rohkem, seda üritan alati teha, kui kommentaare lugema satun ja keegi seal midagi minu meelest asjalikku ütleb. Olen viimastel aastatel mõnes väga suuri kirgi kütnud teemas end asjaosalisena tundnud, aga isiklikult või erialaselt rohkem puudutavatel teemadel püüan kommentaare pigem mitte lugeda.
-3- Kas oled võrrelnud Eesti kommentaariumi näiteks mõne välismaise väljaande omaga? On neil erinevusi?
Süsteemselt võrrelnud ei ole, aga olen sattunud lugema kommentaare näiteks mõne Itaalia meediaväljaande juures ja kahjuks (või siis meie õnneks) väga suurt vahet ei ole. Muidugi võib mõne kvaliteetväljaande puhul ka väga suurt vahet täheldada, aga seal algab vahe ilmselt juba algtekstist, mida kommenteerima asutakse. Klikinäljas kirjutatud pealkirja või teemaarenduse alt ei ole ilmselt mõtet väga põhjalikult argumenteeritud diskussioonilõnga otsima minna.
-4- Kuidas parandada kommenteerimiskultuuri?
Palju sõltub ilmselt üldistest hoiakutest ja sellest, mida ühiskonnas oluliseks peetakse. Kas austus teise inimese vastu – ka siis, kui ta on minust erinev – on minu kui inimese jaoks oluline väärtus? Kommenteerimiskultuuri saab minu arvates parandada eelkõige meedia ise, parandades algtekstide ja uudislugude kultuuri, hinnates põhjalikke argumenteeritud arvajaid ka meedia esikülgedel. Kui eksperdi arvamus maksab põhilugudes, maksab see ehk lõpuks ka kommentaariumis. Kui ajakirjandus ise kontrollib alati fakte ja küsib osapoolte arvamusi, võiks ju loota, et seda teevad ka lugejad, sest oma nime alt oma rumalust näidata ei ole auasi. Sotsiaalmeedias toimuv sellel optimismil liiga suureks paisuda ei lase, aga paadunud idealistina olen ise valmis proovima.
