Mitu inglit nõela otsa mahubki?
Raamat „Kuidas minust sai HAPKOMAH” on vist kõige võimsam eesti keeles ilmunud narkoennetustekst. Sõltuvust kirjeldatakse asjaosalise, pealegi noore eestlase positsioonilt. Seejuures jagatakse infot huviäratavas vormis, halastamatult ja vaimukalt.
On teooria, et anonüümse teose tegelik autor või vähemalt kirjapanija on raamatu toimetaja Kaur Kender. Välistada on seda muidugi raske, aga sama kehtib tõendamise kohta. Eeldusest, et narkomaanid niikuinii ei oska kirjutada, jääb väheks. Tõsi, teos algab memuaaristiilis, aga keskmised peatükid kõlavad elulise ilukirjandusena – kes autor ka poleks, ei saa ta kuidagi igas dialoogis osaline olla ja kõiki üksikasju nii täpselt teada. Need peatükid võiksid teoreetiliselt tõesti olla Kenderi kirjutatud, aga eks tema mõjudest noorte kirjutamislaadile on varemgi räägitud. Igatahes teab autor opioidisõltuvusest palju rohkem kui meie. See on pesemata dresside, hõbepaberist voldikute ja veriste süstalde maailm, millega korralik kodanlane ei tahaks unenäoski kokku puutuda.
