Jüri Saar: IRL jättis oma tegemistes sööti isamaalise ehk rahvusliku suuna - see on justkui aksioom, et Vabaerakond on uus IRL
Mitu siinset poliitanalüütikut on väitnud, et Vabaerakonnast võiks rahvuslik-konservatiivse erakonnana saada uus IRL ning seda väidet on võetud peaaegu et aksioomina. Niisugune seisukoht on üheaegselt nii õige kui ka vale.
Õige selles mõttes, et IRL jättis oma tegemistes sööti isamaalise ehk rahvusliku suuna. Kuigi tulenevalt kasvõi IRLi nimetuses sisalduva I-tähe või kujunemisloo tõttu oleks pidanud seda kindlasti tegema. Erakonnasiseses võimuvõitluses hakkasid üha tähtsamat rolli mängima respublikaanliku taustaga tegijad, kes vajasid isamaalisust peaasjalikult maskotina pidades seda samal ajal anakronismiks. Piltlikult öeldes arendati küll R-i, kuid ei arendatud I-d, mistõttu L (liit) jäi nõrgaks.
Isamaalise tiiva jätkuva nõrgenemisega jõuti sinnamaani, et partei nimest võis sisu poolest peaaegu sõna isamaa üldse ära võtta.
Mitte, et selles erakonnas poleks olnud isamaalise põhihoiakuga inimesi, sest selliseid inimesi jätkub kõigisse meie erakondadesse ja rahvuslikkus pole ühegi Eesti poliitilise jõu eesõigus ega monopol. Vaid rahvuslus ei andnud enam erakonna juhtorganites tooni või seda kasutati üksnes magnetina valimistel häältekogumisel, mida korraldati PR firmadelt teenust ostes. Tulemuseks sai IRLs isamaalise vaate taandumine, ideelisuse asendamine poliittehnoloogiaga ja muud halvad asjad. Seda pidid tajuma varem või hiljem valijad ja nõrk tulemus viimastel parlamendivalimistel oligi käes.
IRL jaoks on olnud rahvusliku meelsusega valijate kaotus sama traagiline, kui saab olema venekeelsete valijate kaotus Keskerakonnale. Need nn isamaalised valijad hakkasid otsima uusi väljundeid ja leidsid selle muuhulgas Vabaerakonna näol, keda esindavad kandidaadid lubasid olla tegudes rahvuslikud, mitte ainult mokaotsast öeldud sõnades. Mis aga veelgi märgilisem ja seda näitavad jätkuvalt vähenevad reitingud nüüd juba pea aasta jooksul, on toetajate jätkuv eemaletõmbumine IRL-ist. Põhjus on teada, sest kui üheaegselt tahetakse olla osaline poliittehnoloogia reeglite järgi loodud ja toimivas koalitsioonis (s.t võimu juures) ning samal ajal üles leida enda ideeline rahvuslikkus, sattutakse istuma mitte mõlemale toolile vaid kahe tooli vahele.
Võimuparteist ideeparteiks muutumine on tavaliselt väga valuline ja sageli lausa võimatu ettevõtmine. Igasse võimul kaua olnud parteisse koonduvad aja jooksul inimesed, keda huvitabki peaasjalikult võim koos kõige selle juurde kuuluvaga. Võimuihalus maksku, mis maksab on ohtlik inimesele ja kui selliste isikute hulk ületab teatava kriitilise piiri, siis ka erakonnale. Võimu ei nähta enam vahendina oma ideede elluviimiseks, vaid asjana iseeneses. Erakonda hinnatakse üksnes vahendina isiklike hüvede saamiseks. Ja sellise seltskonnaga endale tõsiseltvõetavat ideelist põhja looma hakata on äraütlemata raske ülesanne. Pealegi sedalaadi teenust ka PR firmad teadaolevalt raha eest pakkuda ei suuda.
IRLis nüüd taaskord tärganud püüd rõhutada enda rahvuslikku-konservatiivsust pidi tooma nad välja allakäiguspiraalist. Kuid rahvusvaheline taust ja siinsed olud olid vahepeal muutunud ning enda rahvuslikkuse ja konservatiivsuse rõhutamine viib täna ühte leeri hoopis uutlaadi poliitiliste jõududega. Euroopas koguvad jõudu äärmuslased, kes näevad peamist ohtu Euroopa integreerumises ning tugevates euro-atlantilistes sidemetes. Tuues siin koguni eeskujuks Venemaa kui riigi, kus osati Nõukogude Liit ära lammutada andes nii võimaluse vene rahvusluse arenguks. Sarnased noodid kõlavad täna ka Eesti poliitelu teise uustulnuka EKRE suunalt.
Nii pole ka üllatav, et sedalaadi rahvuslikud ja euroskeptilised jõud tegelevad justkui sama asjaga, millega putinliku Venemaa avalikud toetajad ning kellega Vabaerakonnal puudub ühisosa. Vabaerakond on rahvuslik erakond parempoolses tähenduses, kuid seda mitte demonstratiivses ja populistlikus mõttes, mil vehitakse sinimustvalge lipuga samal ajal oma käitumisega rahvuslikke väärtusi reetes. Me pole eestluse toetajad viisil, et juhtugu maailmas ja Euroopas mis iganes, me distantseerimine end sellest jäädes nii ürgsel viisil iseendaks minnes tagasi muistsesse priiusepõlve.
Tänases maailmas võivad sedalaadi isolatsiooni endale lubada üksnes elukauged unistajad või vandenõuteoreetikud. Eesti on Läänemaailma lahutamatu osa nii „õnnes kui ka õnnetuses“ olles Vabaerakonna arvates tugev vaid kuuludes läänemaailma, selle majandus- ja kaitsestruktuuridesse ning jagades läänekristlusest pärit baasväärtusi. Läänemaailma tugevus ja hea käekäik on meie iseolemise ja arengu parim võimalik garantii.
Samas on Lääs pärast Külma sõja lõppu kõige suurema surve all, millele vastu seismise nimel tuleb kõigil asjaosalistel teha pingutusi ja olla valmis kohendama mitmeid varasemaid arusaamu. Liiga kiiresti rutati maha matma rahvusriike, mis moodustavad tänase Euroopa Liidu selgroo. Elu näitab viimastel aegadel selgemalt kui varem, mil viisil saab mõne riigi nõrkusest kogu liidu nõrkus. Rääkida tänases Läänemaailmas rahvuslikkusest mingi müstilise ja olematu „verepuhtuse“ terminites on kohatu ja meile täiesti vastuvõtmatu. Pole vahet, kas äärmuspopulism on vasak- või parempoolne, mõlemas tehakse palju suuri ja katteta sõnu.
Vabaerakond tahab säilitada Eestis tugeva rahvusliku joone, mida pole õige nimetada ei rahvusluseks ega ka mitte konservatiivsuseks traditsioonilises tähenduses. Tänane elujõuline rahvuslus, mida me pooldame, tugineb küll traditsioonilistele väärtustele sulgemata samas silmi kogu maailmas toimuvate kardinaalsete muutuste ees. Sedasorti rahvuslust tuleks vaadelda vasak-parempoolsuse skaalal asuvana tsentrist kindlasti paremal poolel, kuid mitte konservatiivsusena.
See tähendab ennekõike seismist mitte ainult eestluse säilimise eest Eesti riikluse baasina, vaid ka inimese, mitte grupi huvide esikohale seadmist. Inimese käsitlemist eesmärgi ja mitte vahendina.
Vabaerakond võitleb Eestis levinud võõrandunud poliitilise kultuuri erinevate ilmingutega, mis annab ohtlikke siirdeid nii poliitellu kui ka majandusse. Me näeme just kartellierakondade tegevuses suurt ohtu, sest nad püüavad elimineerida vaba poliitilist konkurentsi ja võimukandjate regulaarset vahetumist. See tähendab ühtede ja samade inimeste ning poliitiliste jõudude liiga pikaajalist jäämist võimu juurde muutudes ajapikku „viljasalves nahistavateks rottideks“. Näeme seda hulga aastate jooksul nii Toompeal kui ka Tallinnas, kus probleemid on laias laastus samad. Niisugune on tänane tegelik, sisu poolest stagneerunud konservatiivsus Eestis, mis Vabaerakonnale üldse pole meele järgi.
Igasugune korruptsioon, kuid eelkõige poliitiline korruptsioon on lahutamatult seotud poliitilise kultuuriga. Ühtegi korruptsioonikuritegu pole võimalik toime panna üksinda, ainuisikuliselt, ilma kaasosaliste, kaasteadjate ja kaasatundjateta. Korruptsioonikuriteod toimuvadki vaid seetõttu, et jätkuvalt on neid, kes annavad korruptandile õigustuse. Leides kas vabandusi või koguni ülistamisväärset korruptiivses käitumises, mil avalikke vahendeid kasutatakse enda või grupi (erakonna) huvides. See on ebaõige poliitilise kultuuri põhisisu, mida on endiselt liiga palju alles.
Vabaerakond on oma põhilaadilt liberaalne, sest austab isikut ja tema vaba tahet, õigust teha ise otsuseid. Sealjuures õigust ka eksida ja oma eksimustest õppida, sest ainult nii teostub tõeline areng. Kuid teades samas, et oma vabade valikute eest tuleb vastutada. Vabaerakonna maailmavaade koosneb nõnda vabadusest ja vastutusest, mis saavadki ainult koos jätkusuutlikult eksisteerida. Vabadus ilma vastutuseta on anarhia ja kõikelubatavus, vastutus ilma vabaduseta viib diktatuuri. Kuid kindlasti tuleb siia lisada mõõdukus, isegi teatav alalhoidlikkus, mis manitseb mitte torkima neid asju ja valdkondi, mis funktsioneerivad. Arstide eetikast pärit nõue: „Ära kahjusta“, kehtib täpselt samal määral või isegi rohkem riigijuhtimisel, kus otsustest sõltub mitte mõne patsiendi vaid tuhandete ja paljude tuhandete inimeste käekäik.
Kui sisuline areng seisab paigal või pidurdub, algab ja kestab tavaliselt pseudoreformimise buum. Nii ka Eestis. Kogu aeg on vaja midagi teha, muuta, ümber korraldada, et kellelgi ei jääks aega märgata otsustajate ebakompetentsust ehk „kuninga alastust“. Eesti sedalaadi reformimine ei taha ega taha lõppeda ilmselt enne, kui lõppeb poliitiline stagnatsioon. Meie parempoolsus vastandub permanentsele reformimisele, kus pidevalt lammutatakse ja nivelleeritakse kõike eelolnut. Mõni asi on meile pärandunud läbi aastasadade ning mille väärtust pole võimalik ülehinnata. Oleme olnud nagu väikesed lapsed, kes on saanud mängimiseks hindamatud aarded saamata aru enda vastutuse suurusest. Eesti on veerandsaja iseseisvuse aasta jooksul saanud kätte „reformi piirid“ ja aeg on asjade seisu üle rahulikult aru pidada.
Ligi aasta tagasi toimunud parlamendivalimised tähistasid paljusid muutusi kogu erakonnamaastikul Eestis, samuti muutusi konkreetsetes erakondades. Muutused on hoopis sügavamad, kui paljud julgevad endale tunnistada. Kasutades varasemast perioodist jäänud tüüpskeeme ei saa toimuvat ilmselt enam käsitleda. See oleks kui oma riietest väljakasvanud noorukile vägisi lapseriiete selga tirimine. Valijad tahavad näha poliitikuid, kes vastavad paremini uutele valusatele küsimustele, annaksid inimestele lootust ja kindlust edaspidise suhtes. Parempoolsus ühendatuna liberaalsuse ja mõõdukusega on meie maailmavaade, kui keegi tahab kindlasti just neil skaaladel Vabaerakonda määratleda.
Meie poliitikud ja ajakirjanikud räägivad liialt sageli kollektiivsetest maailmavaadetest, mida olevat näha mõnel erakonnal rohkem ja mõnel vähem. Mida kantakse piltlikult öeldes kaelas nagu „barankadest kaelakeed“ ning mida saab lihtsalt lahterdada parem-vasak ja konservatiivsus-liberaalsuse skaaladesse. Arvates, et niisugused traditsioonilised jaotused oleksid justkui ainuvõimalikud. Äkki tuleks tänasel päeval hakata rääkima hoopis muudest erakondi eristavatest väärtustaustadest, näiteks vastutustundlikud ja vastutustundetud, arenguvõimelised ja arenguvõimetud, kompetentsi kõrgelt hindavad ja seda vähe väärtustavad, sõnapidavad ja sõnamurdlikud, äärmuslusse kalduvad ja mõõdukad, avatud ja suletud erakonnad?
Võib olla erakondadel tervikuna ei olegi üldse maailmavaateid, sest kollektiivne maailmavaade, mida kõik erakonda kuuluvad inimesed ja erakonna toetajad jagaksid, on vaid üldistav abstraktsioon? Maailmavaade kollektiivses tähenduses, kui erakonda kuulub ja jääb kuuluma alati üksteisest erinevaid inimesi, võib olla määratletud vaid teistest erakondadest erinemise kaudu.
Omandatud väärtushinnangutel põhinev terviklik individuaaalne vaade maailmas toimuvale saab välja kujuneda aja jooksul inimestel, kellel on selleks vastavaid eeldusi, kogemusi ja kes endaga töötamisel piisavalt sihipärast vaeva näevad.
Tegelikult mitte ükski meie tänastest suurtest erakondadest ja nende juhtidest ei saa ka tõsiselt enda kohta väita, et nad tervikuna nii sõnades kui ka tegudes esindaksid mingeid konkreetselt määratletavaid maailmavaateid. Neid, kes on olnud võimul ja teinud varem või teevad ka praegu olulisi kogu Eestit puudutavaid otsuseid, tuleb hinnata tegude ja mitte paljaste sõnade järgi. Sel viisil kujunev pilt võib sõnadega maalitust kardinaalselt erineda.
Klišeena korratav väide, nagu Vabaerakonnal puuduks maailmavaade, ei tähenda tegelikult mitte midagi sisulist. Süüdistades Vabaerakonda alusetult maailmavaate puudumises on tegemist on vaid püüdega kleepida riigikogu uustulnukale - Vabaerakonnale - külge halvustav silt. Vabaerakonda kuulub paratamatult väga erineva ilmanägemisega inimesi, keda ühendab eelkõige soov viia edasi Eestit panustades uude poliitilisse kultuuri. Kuidas see täpselt toimub, selgub katkematu omavahelise arutelu ja eneseotsingute käigus, mitte pole kellegi poolt etteulatuvalt paika pandud. Vabaerakond on kindlalt vastu maailmavaadete fabritseerimisele.
