Kui riikliku tegematajätmise tõttu on tee libe ja seal juhtub õnnetus, kas siis vastutab riik? Liiklusõiguse spetsialist vandeadvokaat Indrek Sirk selgitas, et sõidukijuht ei saa kogu vastutust riigi kaela lükata vaid peab ka ise teeolusid jälgima. Sellegipoolest on teatud juhtudel võimalik nõuda riigilt hüvitist. „Kui on olemas tõendatud seos, mis selle liiklusõnnetuse toimumise ja tee seisundinõuetele mittevastavuse vahel, siis on võimalik teoreetiliselt nõuet esitada, kuid üksnes siis, kui on tuvastatav teeomaniku süüline käitumine,“ ütles Sirk.

„Kui libeduse ennetamiseks on ette nähtud teatavad meetmed, nagu on teeilmajaamad ja on teatavad valemid ennetava libedusetõrje kohta ja neid on lihtsalt ignoreeritud, et see info oli olemas, aga infot ei rakendatud libedusetõrjeks, siis saab selle kahjunõude esitada ka teeomanikule,“ alustas Sirk juhtumi esialgset analüüsi.

Vastutus jagatud liikleja ja teeomaniku vahel ja seda kinnitab ka kohtupraktika.

Samas tuleb arvestada, et konkreetse õnnetuse puhul võis mängus olla teisi tegureid ja tuleb kindlaks teha, kas libedatõrje puudumine oli ikka selle liiklusõnnetuse põhjuseks. „Kui libedusetõrjet ei olnud tehtud, aga libedus ei olnud nii suur või sõidukite rehvid, kiirus ja sõiduvõtted ei vastanud nõuetele, siis see kõik võib vähendada teeomaniku vastutust kasvõi selleni, et teoreetiliselt on vastutus olemas, aga see tuleb vähendada nullini,“ selgitas Sirk.

„Ja mis on veel riigikohtu lahendites hästi oluline, et teine osaline, liikleja või autojuht, on suurema ohu allika valdaja, kelle tegevusest alati õhkub seda riski välja. See hetk, kui auto hakkab juba liikuma, on selline risk realiseerunud, mida ei saa alati hoida kontrolli all. Nendes olukordades, kus auto sõidab libedaga teelt välja või juhtub liiklusõnnetus, ei saa me kunagi täielikult juhi käitumist elimineerida,“ lisas ta.

See vastutuse määr on seaduse järgi kõrgem, kui on teeomaniku vastutuse määr. Nii et äärmisel juhul on vastutus jagatud liikleja ja teeomaniku vahel ja seda kinnitab ka kohtupraktika. „Sada protsenti hüvitist on praeguse, rõhuva kohtupraktika järgi saada siis, kui teel on midagi sellist, mille eest teeomanik raudselt vastutab,“ osutas Sirk.

Rahapuudus pole vabandus

„Libedusest tingitud nõuete esitamine teeomaniku vastu meie kliimas on äärmisel keeruline ja seda eelkõige seetõttu, et meie kliimas tekib ootamatut libedust, millega autojuhid peaksid suutma arvestada. See on esimene põhimõte, kui minna teeomanikule etteheidet tegema, et tee oli libe, siis see kuulub meie kliima juurde,“ rääkis Sirk. Samas muidugi kehtivad teele seatud nõuded kõigile teeomanikele ja on täitmiseks kohustuslikud. Süülise käitumise tõendamiseks peab Sirgi sõnul esmalt olema tuvastatav, et nõuetele vastavust ei tagatud. Praeguse info põhjal julgeb Eesti Päevaleht väita, et see aspekt on Jõhvi-Tartu maantee õnnetuste puhul selge.

Teine aspekt on see, kas nõuetele vastavuse tagamine on võimalik. „Raha ei ole vabandus. Selles osas on kohtud korduvalt lahendeid teinud, et riik ütleb, et neil ei ole raha teatud oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, et see ei ole põhjendus. Sest raha kui selline olemas, lihtsalt küsimus on rahajaotuses, ressursi jaotuses ja kui seda jaotatakse niiviisi, et teatud kohustused jäävad täitmata, siis need isikud, kes kahju saavad selle tõttu, peavad saama ka selle kahju hüvitatud,“ lisas ta. Jõhvi-Tartu maanteel juhtunud õnnetuste puhul võivad tõenäoliseks hüvitisenõudjaks olla kindlustusfirmad, kes praegu maksavad toimunud õnnetuste hüvitisi. Kas kindlustusfirmad riigi hagemise teed lähevad, pole praeguseks muidugi teada.