15.02.2016, 00:10
Ants Juske avas Eesti kunstiteadusele uusi vaatenurki
Reedel lahkus kunstiajaloolane ja õppejõud, pikaajaline Eesti Päevalehe ajakirjanik Ants Juske.
FOTO:
Võin kinnitada, et tubli kümmekond aastat oma elust olen astunud Ants Juske jälgedes. Kunstikriitikuna ja -ametnikuna, üllatavalt tihti ka samades asutustes. Kümnendijagu nooremana libisesin ometi tema tegemiste laugemas järellainetuses. Kerge oli, lõbus oli. Tema kunstikriitika elavat hoogu ja põrutavat mõju kunstiüldsuse meelsusele pidid tunnistama ka need, keda ta oma lehelugudes tuuseldas. Köitev ja ligitõmbav, häälekas tegelane, kelle ütlemiste ümber voolas vabaksmõtlemise ja -laulmise veri, Tartu muusikapäevade, poolpõrandaaluse kunstikõrghariduse ja hilisemate öölaulupidude boheemlaslik ülbus ning trikoloriitne avalik põlgus kõduneva punarežiimi vastu. Dissidentliku arvamuskujundajana oli ta roll 1980-ndate kunstielus järjest kaalukam. Autoriteeti kogunes juurde 1990-ndatel, nüüd juba peavoolu kunstielus kuraatori ja teoreetikuna – Ants-Kunsti-Piiride-Laiendaja-Juskena, kelle üheks semiootiliseks meelisteemaks kujunes Eesti kui märk. Enne, kui sellest sai väliskapitali peibutis majandusliku kasvu kirikus.