Alatalu: esmakordselt võeti ühe liikmesmaa rahva rahulolematust ELi ladviku poliitikaga arvesse

Kui nüüd tagantjärgi lasta silme eest läbi kolm pingelist päeva Brüsselis, siis oli ikka harjumatu küll kantsler Merkeli ja tema lahutamatu kaaslase – pagulaste tagaplaanil olek.

Teadu selle pärast, et Türgi peaminister jättis Ankara pommiplahvatuse tõttu saabumata ning pagulasteemat arutatakse märtsi algul. Nii oli omamoodi loogilinegi, et Ülemkogu sisuline juhtimine läks kiirelt üle arutusel olnu teema – Brexiti väljapakkujale ehk Briti peaminister David Cameronile.

Tema kõrvale aga kerkisid tegijatena siiani Merkeli varjus püsinud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk, kel tuli lihtsalt kuulata Cameroni ettepanekuid ja vahendada nende arutelusid.

Tasub mäletada, et veebruari algul oli Suurbritannial neli ettepanekut, vahetult enne ülemkogu tuli veel kolm juurde – seis, mis puht taktikaliselt ja sisuliselt tagaski Cameroni domineerimise ülemkogul.

Mis puutub uutesse ettepanekutesse, siis – nagu sai juba tähelepanu juhitud – rahvusparlamentide õiguste suurendamisele suutis reageerida ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon.

London tabas ära kohad, mida on vaja muuta ja sai ka autoriteedi nende arutamist juhtida. Teine uus ettepanek oli seotud migrantidele eraldatavate sotsiaalsete toetustega ja viimase kaheksa kuu sündmusi meenutades on harjumatu sedastada, et seda arutati mitte Merkeli dikteerimisel ja ette-teada-olevas-vaimus, vaid kolmiku Cameron-Juncker-Tusk juhtimisel ja mis andis harjumuspärasest sootuks erinevad ja ehmatavad (migrantidele pandavad piirangud kehtivad 7 aastat!?) tulemused. Mainitud jmt. uudsust arvates oli ka loogiline, et sündinut hakati käigult nimetama „Suurbritannia eristaatus Euroopa Liidus.“

Kuna see on midagi kvalitatiivselt uut Euroopa Liidus ja britid on ammu oma „eri“ taga ajanud, siis söandaks küsida ka nii - kas Euroopa Ülemkogu oleks langetanud selle radikaalse otsuse juhul, kui selle protsessi üheks juhiks poleks olnud Ida-Euroopa esindaja Donald Tusk? Kui kõrvutada EL viimaste kuude suuri otsuseid, pole ju raske märgata, kuidas nn. Vana Euroopa ajab vaid probleeme ummikusse ja langetatud otsused ei tööta.

Selge see, et on vaja uusi lahendusi ja uusi otsustajaid. Mina küll söandan väita, et piisas Merkeli jäämisest tahaplaanile ja Tuskist esiplaanil olemisest, kui asi läks liikvele ja sai koguni uue näo ja vormi. Poolakas Tusk (mäletate veel jutte poola torumehest inglise ajakirjanduses) osutus selleks õigeks meheks kõrvalt ehk Ida-Euroopast, kes tegi ära hetkel nii Suurbritanniale kui ka Euroopale vajaliku otsuse. Või siis vähemalt oli üheks juhiks selle uudse otsuse tegemisel.

Mõistagi tuleb teistel liikmesmaadel see eristaatus heaks kiita, mille arutelu kohtadel peaks pea kõikjal tõstatama ka küsimusi – kas tuleks ka endale eristaatus soetada!? Üks võimalikest vastustest on siiski ette teada – aga brittidel on ju algusest peale olnud teatud eriõigused ehk siis midagi täiesti uut ka ei sündinud. Kui veel lisada, et ka väikesel Taanil on eriõigused, siis on küsimus Ida-Euroopa riikide puhul ikka selles, et neid lihtsalt ei küsitud.

Brüsselis kokkulepitu/järeleantu mõjutab selgelt ELi tulevikku, sest Briti eristaatuse peasammasteks saavad Londoni eemalejäämine EL edasisest poliitilisest integratsioonist ja jätkuv püsimine võimsa rahanduskeskusena väljaspool eurotsooni ja selle mõju.

„Eristaatuse“ kohene aktsepteerimine 27 liikmesriigi juhtide poolt tähendab nii või teisti korralikku kriitikat EL juhtivate organite senise ja tänase tegevuse kohta.

Mõistagi on valitsusi, kes poleks järeleandmistele läinud ja kes nüüd seletavad oma käitumist globaalsete ja muude tegurite arvestamisega. Fakt on aga see, et äsjase ülemkogu põhjustas Suurbritannia elanike ja neid esindava parlamendi selge enamuse rahulolematus mandril aetava poliitikaga, mis tingiski mulluse otsuse korraldada referendum EL kuulumise üle.

Võiks öelda ka nii, et sedapuhku jõudis ühe liikmesmaa rahva rahulolematus EL ladviku poliitikaga Euroopa ülemkoguni, kus esimest korda võeti seda arvesse konkreetse „eristaatuse“ lubamisega. Mõistagi tehti seda lootuses tagada Suurbritannia EL-i edasijäämist sooviva peaministri ja tema toetajate võit referendumil.

David Cameron jõudis juba kuulutada, et referendumipäevaks saab 23. juuni ehk siis suvine pööripäev. Kuna hääletajaks on suurriigi elanikkond, on selle tulemus juba ette suursündmus Euroopa ajaloos.

Mis aga puutub Merkelisse, siis tema sooviks on EL-Türgi edasilükatud tippkohtumise toimumine enne 6. märtsi, kui toimuvad valimised kolme Saksamaa landtagi, mis annavad pildi Merkeli poliitika toetusest kodus.