Esialgne kuuldus, et Taavi Tulev kavandab kogu oma senist loomingut kokkuvõtvat, justkui n-ö best ofalbumit, tekitas pisut skeptilise eelhäälestuse. On ju tegemist muusikuga, kes on katsetanud vägagi erinevaid ja kohati vastandlikke suundi. Tulnud pildile eelmise kümnendi alguses tollase elektroonikalaine valguses Wochtzchée nime all, liikus ta hiljem rütmilise klubitekno (HAPE) ja elektropopi radadele (Laulan Sinule, Armastus koostöös Jaan Tätte juuniori ehk meisterjaaniga). Kuhugi sinna vahele on mahtunud ka akustilised katsetused nagu Talupoeg ja huumoriga pooleks sõpradega tehtud kitarrimuusika projekt Hirm.

Viimasel ajal on üheks tema loomingulise teekonna kandvamaks suunaks kujunenud loodushelide salvestamine ja helidisain. Viimase pooleteise aasta kestel on ta avaldanud näiteks kaks loodushelide albumit „Rand” ja „Kuku!”. Seda kõike on päris palju. Kui silmas pidada, et Taavi puhul on tegemist artistiga, kes naudib pigem muusika loomise protsessi kui tulemust, siis on loomulik tulemus tohutu produktsioonikogus, mis sisaldab ka päris palju korralikult lõpetamata hetkeimpulsse.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega