Toomas Lepp: ka kümnendal ametiaastal ei tõusnud Ilves rahvapresidendiks

Kui mul paluti arvata midagi presidendi aastapäevakõnest, siis ma mõtlesin, et huvitav, kas Eesti iseseisvuspäeval saab presidendilt kuulda lihtsat, rahvale arusaadavat sünnipäevajuttu, kus poleks näpuga viibutamist poliitikutele, solidaarsuse jutlustamist ja viitamist julgeolekuprobleemidele.

Lihtsat ja südamesse minevat kõnet ei tulnud. Oli pigem ärevus, hoiatus, hirm. Ka kümnendal ametisolekuaastal ei tõusnud Toomas Hendrik Ilves rahvapresidendiks. Ma oleksin soovinud lihtsat emotsiooni, lihtsat eesti keelt, mõnd südamesse minevat spiiki. Aga president jäi välispoliitikuks, jäi ametlikuks ametnikuks.

Ta adresseeris kõne kuulajatele. Ta alustas põgenikest.

“Mis saab meist, mis saab maailmast, mis saab Euroopast?” küsis president. “Eesti muresid võimendab see, et meie riiklus ei pruugi olla igavene, et Eesti võib kaduda” – kas hirm? Kas ärevus?
Õiged küsimused – loomulikult meie kõigi mure. Aga miks nüüd, miks mitte varem? Aga hea seegi – eilsest peaministri kõnest vaatas vastu hoopis pioneerilik enesuhkus ja “alati valmis” tunne.

Mis teeb poliitikust suure poliitiku? Mis teeb riigijuhist suure riigijuhi? Üks mis kindel – see on rahva teenimine.

Roomlane Cicero on öelnud - rahva heaolu on kõrgeim seadus.

Seda tõestas hiljuti Suurbritannia peaminister, kui teatas pärast läbilääkimisi EL juhtidega. “Ma ei armasta Brüsselit, ma armastan Suurbritanniat.” Eesti üheltki riigijuhilt kindlasti niisugust lauset ei tule, isegi kirja panna seda tundub pentsik: "Ma ei armasta Brüsselit, ma armastan Eestit” – nii äratöödeldud oleme vist juba!

Tuleb siiski tunnistada ja tunnustada, et Eesti võimude ametlik suhtumine pagulastesse on muutunud. Kindlasti on selle taga rahva tahe, jumal tänatud, aga me oleksime olnud eeskujuks oma sõpradele, oleksime olnud innovaatiline ja seisnud Euroopa avangardis, kuhu president meid IT asjades on tõstnud, kui me oleksime julgenud olla oma ise.

“On aeg riigimehelikkuseks. Oleme olnud julged. Oleme hirmudest üle saanud,” ütleb president oma järjest paremaks muutunud kõne lõpuosas.

Olen nõus presidendiga, et Delfis eksponeeritud “videod, kus muust rahvusest inimesed räägivad Eestist, meie võimalustest, meie riigist - on head. Videod veenavad meidki, et Eesti on jätkuvalt võimaluste maa.”

Sellega võib ainult nõustuda. Küll tekitas imestust presidendi väide, et “Eesti tirib oma eeskujuga teisi, et siia tahavad tulla parimad.” Meenub suht õnnetu talentide tagasikutsumise teema. Praegu ikka veel Eestist minnakse. Saldo on negatiivne.

Aga milleks ärevus, milleks täna väga muretseda. Peame sünnipäeva, palju õnne eestlane Toomas Hendrik Ilves.