Jookse-viska demokraatia. Time out!
Kodanikkonna kaasamine poliitikasse ≈ demokraatia ?
Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, kinnitab meile Vikipedia. Valitsuserakonnad on justkui teinud palju rahva kaasamiseks otsustamisel. 2001 aastal loodi portaal Täna Otsustan Mina, mis 2008 aastal asendus portaaliga osale.ee. 29. detsembril 2011 kinnitati valitsuse istungil kaasamise hea tava, mis järgmisest aastast sai riigiasutustele kohustuslikuks. 2013 aastal koguti algatusi Rahvakogule. Loodud on mitmeid portaale seadusloome jälgimiseks, nagu näiteks eelnõude infosüsteem.
Tõesti, kodanikud on kaasatud. Kuid mil määral? Vastavalt International Association for Public Participation mudelile on kaasamisel erinevad astmed. Esimeseks on informeerimine, mille käigus antakse tasakaalustatud infot probleemi, lahendusvõimaluse ja/või tehtud otsuse mõistmiseks. Teiseks astmeks on konsulteerimine, mille käigus küsitakse tagasisidet ja ettepanekuid juba ettevalmistatud analüüsile. Kolmandaks astmeks on koostöö, kus toimub vastastikune suhtlemine ja arvestamine kogu protsessi vältel. Neljas aste on partnerlus, kus tehakse otsustusprotsessi vältel pidevat võrdset koostööd. Viies ehk kõrgeim aste on võimustamine, kus antakse osalejatele juhtiv roll koos kõigi selleks vajalike vahendite ja õigustega.
Otsedemokraatia rakendamine ongi kodanikkonna kaasamise kõrgeim aste ehk võimustamine - kodanikele antakse juhtiv roll otsuste langetamiseks. Kuid otsedemokraatia tasakaalustatud rakendamiseks on vajalik järgida enne ka koostöö ja partnerluse astmeid.
Kus on Eesti probleem?
Niisiis on kaasamise võimalusi palju ning seda, et Eesti kodanikud pole seadusloomest informeeritud, ei saa kindlasti öelda. Kui aga vaatame kaasamise järgmisi kahte astet - konsulteerimine ja koostöö, siis neid astmeid kasutatakse juba oluliselt tagasihoidlikumalt. Võtame eelnõude infosüsteemist suvalise lahti ja näeme, et kaasatud hulgaliselt huvigruppe, ent kui helistada töörühmades osalenud huvigruppide esindajatele, siis kuuleme väga sageli vastuseks: „meie ettepanekuid ei arvestatud"; „juristid keerasid meie mõtted pea peale"; „ministeeriumiametnike arvamus domineeris" jne. Mõnedel juhtudel piisab kaasamiseks nimetamiseks juba seda, kui minister on lihtsalt huvigruppidele midagi päevateemal kõnelenud.
Taolise praktika üheks põhjuseks on kiirustamine. Kui vaadata näiteks emotsioone kõrgel hoidnud kooseluseaduse vastuvõtmist, siis seaduseelnõu esimene mainimine on olnud 17. aprillil 2014, kui selle allkirjastasid 40 riigikogu liiget. Edasi läbis seadus ettevalmistamise, huvigruppide kaasamise, arutelu ja kooskõlastamise voorud ning jõudis presidendi poolt väljakuulutamiseni 9. oktoobril 2014 ehk vähem kui kuue kuuga, mille sisse jäi puhkuste aeg. Tegemist ei ole erandiga - mitmed õigusaktid on läbinud arutelu etapi nii kiiresti, et huvigrupid pole jõudnud seisukohti võttagi. Seadusloome on ministeeriumide üks olulisi tegevusi, millest sõltub ka ametnike töötulemus ja -tasu. Mida rohkem uusi eelnõusid ja mudatusettepanekuid, seda edukamad ministeeriumid.
Osalemiseks loodud portaalides on aktiivsus väga väike, toetushäälte arv on seal kirjapandud ideedele langenud alla kümne ning kui lugeda riigiametnike vastuseid ideede esitajatele, siis need kõlavad enamasti nii: „Analüüsime siiski maksuvaba tulu tõstmise võimalusi jätkuvalt ning võimaluste tekkides seda ka tõstame". Meenutagem, et Rahvakogu kaasamise-alased ideed olid vägagi edumeelsed ning Rahvakogu elavdas oluliselt kodanikke oma mõtete avaldamisel, kuid kokkuvõttes enamus ideedest hääbus - neid ei lükatud tagasi, ei võetud vastu, vaid nad lihtsalt uputati analüüsidesse ja unustati.
Otsedemokraatia võimalused ja ohud.
Jaak Valge ja Kaja Kumer-Haukanõmm on toonud väga häid näiteid Šveitsis kasutusel olevatest otsedemokraatia võimalustest. Tavakirjas on viidatud ka Šveitsi tavale esitada iga eelnõu puhul nii poolt- kui vastuargumente, et valijal oleks võimalus ise otsustada, millise variandi poolt ta hääletab. Mina tooks viidatud artikli autorite asemel just selle asjaolu eriti rasvaselt välja. Nii lihtne on kajastada teemat ühekülgselt ning tuua välja ainult alternatiivi negatiivsed küljed. Kuid kas nii kogutud 1000 või ka 10000 allkirja väljendab ikka rahva tahet? Kindlasti mitte. Ka referendumi küsimused peavad olema sõnastatud võimalikult erapooletult ning veelgi enam - osapooltele peab andma võrdse võimaluse oma seisukohti esitada. Kuulama (loe kuulma!) peab ka vähetuntud kodanike ideid, sest tihti esindavad just nemad sõnaõiguseta suuri ühiskonnagruppe. Seega on otsedemokraatia rakendamine suur väljakutse nii riigivalitsemisele kui ka sõltumatule ajakirjandusele.
Ero Liivik toonitab oma artiklis "Otsedemokraatia rakendamise võimalustest Eesti riigikorralduses" (Riigikogu toimetised nr.18/2008) õigustatult, et referendumi positiivseteks aspektideks on esmajärjekorras demokraatia edendamine ning otsesel ja selgel viisil küsimuste lahendamine. Referendumile esitatud teemade läbiarutamise käigus tõuseb kodanikkonna teadlikkuse tase. Kindlasti on rahva langetatud otsus legitiimsem. Kui vaadata aga negatiivseid külgi, siis paraku ei suuda referendumil osalejad tihti piisava põhjalikkusega mõista probleemi olemust ning otsused langetatakse emotsioonide ja väliste asjaolude põhjal, mis toob kaasa kvaliteedilanguse. Veelgi halvem on võimalus, kui referendumi teema tõstatanud kodanikeühendus kasutab eelarvamusterohket enamust oma mõtete läbisurumiseks, samas kui vähemhuvitatud ja mõõdukad kodanikud referendumil ei osale.
Nagu eelpooltoodust välja võib lugeda, tuleb referendumite korraldamist enne nende rakendamist väga hoolikalt läbi mõelda. Oluline on ka kindlasti see, kuidas leida paljude ideede hulgast need mõtted, mida tõesti tasub referendumile panna. Šveitsis on referendumile mineva teema analüüs, referendumi küsimuse sõnastus ning esmaste toetusallkirjade kogumine pandud algatuskomiteele, mis esitab tulemused valitsuskantseleile.
Otsedemokraatia kui esindusdemokraatia kontrollmehhanism
Eestis on hetkel referendumi korraldamise võimalus olemas, kuid selle toimumise üle otsustamine on pandud põhiseadusega Riigikogule ehk Eestis otsustavad otsedemokraatia rakendamist esindusdemokraatia põhjal valitud rahvaesindajad. Selleks, et otsedemokraatia hakkaks toimima esindusdemokraatia kontrollmehhanismina, tuleks esmalt anda referendumite korraldamise võimalus Riigikogu kõrval ka otse rahvale. Ehk luua süsteem, kus algatusrühmadel on võimalik sõnastada referendumi tekstid ning koguda nende läbiviimiseks piisav hulk allkirju, näiteks 1-3% hääleõiguslikest kodanikest. Arvestades Eesti õigussüsteemi võiks referendumi teemapüstituse ja kogutud allkirjad üle vaadata Õiguskantsler, kes kontrollib ka püstitatud teema vastavust põhiseadusele ning referendumi läbi viia Vabariigi Valimiskomisjon. Tundub lihtne, kuid tegelikult on tee otsedemokraatia mehhanismi rakendamiseni väga vastutusrikas ning vajab põhjalikku analüüsi.
Esmases sellekohases arutelus on kõigil võimalik osaleda täna Rahvusraamatukogu Suures saalis, kus toimub konverents „Kas Eesti on otsedemokraatiaks valmis?" . Igatahes võib hästi korraldatud otsedemokraatia olla lahenduseks praegusele Eesti esindusdemokraatia patiseisule.
