Õigusteadlane skandaalist advokatuuris: oleks ülekohtune süüdistada üksnes Keskerakonda ja küünilisi advokaate, jättes märkamata vastaspoole
Eesti Advokatuuri üldkogu otsus, millega seadust rikkunud advokaat jäeti edasi advokatuuri liikmeks, on murettekitav mitmel põhjusel.
Esiteks mindi otseselt vastuollu advokatuuriseaduse §27 l1 p3, mille järgi advokatuuri ei saa kuuluda isik, keda on kriminaalkorras karistatud tahtliku kuriteo eest. Alla Raudsepp on süüdi mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemise eest, mistõttu ta ei saa kehtiva seaduse järgi oma tööd jätkata. Teiseks võeti selle otsusega üldkogu poolt endale sisuliselt pädevus jõuda alternatiivse menetluse läbi kohtust erinevale järeldusele kuriteo toimepanemise osas. Nii anti avalikkusele edasi sõnum, mida Eesti õigussüsteemi seest kuulda poleks tahtnud. Pärast kohtu poolt tehtud otsust selle õigusliku sisu üle enam ei vaielda ja saabub õigusrahu.
Kriminaalseid subkultuure iseloomustab seevastu enese vastandamine üldiselt kehtivale õiguskorrale. Kriminoloogias on tuntud hulgaliselt eneseõigustamisel kasutatavaid mehhanisme (neutraliseerimise tehnikaid) alates väitest „teised ka“ ja lõpetades õiguskaitse süüdistamisega vägivallas ja korruptsioonis. Milliseid üksikjuhtumeid kahtlemata esineb, kuid kurjategijate hulgas levinud arusaamade järgi „mendid ainult teistele keeramisega“ tegelevadki. Teadaolevalt on kõik vanglad suures osas täidetud sinna n.ö süütult sattunud justiitskuritegude ohvritega, kes pole teinud midagi keelatut.
Selles juhtumis leiab tõepoolest sarnasust Keskerakonna käitumisviisiga, mille puhul kollegiaalne organ (kongress) otsustas samuti, et erakond ei allu seadusele ja kehtivale põhikirjale. Keskerakond jättis erakonna liikmeks kriminaalkorras karistatud isiku ning lisaks määras ta erakonnas vastutavale kohale. Keskerakonna esimees teatas sõnasõnalt: "Meie kavandatav põhikirjamuudatus seob lahti Keskerakonda kuuluvuse Eesti õigussüsteemist. See on tsiviliseeritud umbusaldusavaldus prokuratuurile, kapole ja kohtuvõimule. Me ei usalda neid, sest oleme näinud neid tegutsemas".
Selle kongressil tehtud põhikirjamuudatused pole siiani kohtu registriosakonnas kinnitatud, kuna need on vastuolus seaduses kehtestatud nõuetega. Mis kõigist vahepeal tehtud otsustest ja keskerakonna poolt avalikku võimu teostatavatele kohtadele määramistest saab, kui suur on nende õigustühisuse määr, on omaette teema. Mõlemad lood teeb aga tõsisemaks neis leiduv n.ö valikulise mässu element, kui diskuteeritakse mitte detailide vaid põhimõtete üle. Nii luuakse n.ö anomaalset diskursust, mis tekib siis, kui üks võistlejatest ei järgi reegleid, mis on kehtetstatud parima tulemuse saamiseks. Kui anomaalne diskursus saab normaalsest ülekaalu, on tulemuseks mängu katkemine ja võimalik mistahes resultaat.
Erakonna tasemel riigi õiguskorrale vastandumine asetab selle erakonna tegelikult juba mõnda aega kuhugi õiguslikku perifeeriasse, millest on põranda alla minek üksnes sammu kaugusel. Ja ei maksa silmakirjalikult väita, et probleem on üksnes erakonna esimehe isikus.
Keskerakonna suunalt pärit süüdistuste laviin siinse õiguskaitse (tegelikult riikluse) aadressil ei katke hetkekski, pidevalt lisandub uusi nn valesid otsuseid. Ainus rahulolu tekitav otsus, mis esimese hooga meelde tuleb, tehti siis, kui kiiruspiirangut olulisel määral eiranud Savisaar puudulikult vormistatud protokolli tõttu karistusest pääses. Keskerakond sunnib täna kandma rinnas rohelisi lindikesi mitte üksnes enda andunumaid liikmeid, vaid ka Tallinna linnavalitsuse töötajaid. Roheline lint rinnas tähistab veendumust, et erakonna esimees on süütu ja „puhas nagu prillikivi“, kuid väljendab samal ajal usaldamatust selle riigi õiguskorra suhtes, kelle esindajana ametis ollakse.
Sedasama tüüpi rahuolematust laias mõttes õigusliku raamiga kohtab paraku üha suuremas mahus. Meid ei üllata, et mõni advokaat valib regulaarselt klientide kaitsmiseks taktika, mille käigus seab sisuliselt kahtluse alla läbiviidavate menetluste õiguslikud põhimõtted. Küllaltki sageli võib kohata vaidluse tahtlikku viimist meediasse s.o õiguslikult vähekompetentse ja emotsionaalse auditooriumi ette. Sedalaadi tegevus võib küll anda teatavat kahtlast kuulsust, kuid on ilmses vastuolus kutse-eetikaga ja pärsib meie õigusriikluse arengut. Üheaegselt püütakse olla parim oma kutsealases võimekuses, saada paremat positsiooni, kuid samal ajal seatakse kahtluse alla toimuva õiguspärasus. Kui tuua paralleel spordist, siis oleks tegu nagu jalgpallimeeskonnaga, kes usinalt võistleb, kuid pärast iga kaotatud mängu teeb avaldusi, kuidas värav peaks olema teise suurusega ja võistkonnas muu arv liikmeid ning üleüldse on kogu tänane jalgpall läbinisti vildakas.
Samas oleks ülekohtune süüdistada üksnes Keskerakonda ja küünilisi advokaate, jättes märkamata vastaspoole. Riigivõim on rahulikult lasknud süveneda pealinnas toimuvatel protsessidel eeldusel, et Keskerakonda hoitakse ühiselt eemal riigi valitsusest. Ja selles võitluses on head kõik vahendid, valimistel töötab hirmutamise taktika läbiproovitult hästi. Nüüd näeme, et sarnased vastandumised leiavad aset ka õigussüsteemi sees, kus võistleva menetluse põhimõttest on justkui saanud teisele poolele ükskõik mil viisil ära tegemine ja koha kätte näitamine. Nagu riigi tasandil on võimuoleku soovi varju jäänud riigivõimu legitiimsuse küsimused, nii ei ole kriminaalmenetluses võidu saavutamise taga enam märgata piisaval määral soovi tuvastada ausa menetluse käigus tõde. Pole näha tegelikku püüdu süvendada õigusriiklikke põhimõtteid, pigem domineerib tahtmine vastaspoolele „lõuga anda“.
Eeltoodu pole üksnes tühjad loosungid, sest räägib otseselt sellest „kes me siin Eestis oma riiklust arendava rahvana tegelikult oleme“. Süvenev õigusriikluse kriis peaks tegema väga murelikuks Eesti riigivõimu tippesindajad s.t valitsuskoalitsiooni, sest toimuva taga kummitab riigivõimu legitiimsuse jätkuv vähenemine. Avaliku arvamuse muutuvad reitingud on selle kõrval tühiasi. Paraku kuuleme ülaltpoolt üksnes juttu „peenhäälestusest“ ja „konsensuse leidmisest“ koalitsiooni sees, mis pole ilmselt kohane. Konsensus koalitsioonis tähendab ühesugust või vähemalt suuresti kokkulangevat arusaama riikluse põhimõtetest, mis loodatavasti on olemas. Valitsemise võimekus koosneb aga eelkõige võimest teha otsuseid ja julgusest nende eest vastutada. Kuidas tagada jätkuvalt konsensus ja legitiimsuse kasv kogu riigi tasandil, ei paista meie tänaseid valitsejaid eriti huvitavat.
