Imre Sooääre Eesti Laulu analüüs: muudaks žürii valikut, tooks mängu jokkeri ning annaks ka välismaistele artistidele võimaluse?
Eurovisiooni lauluvõistlust vaadates liiguvad ajad supersonic kiirusel, nagu Laura laulab. Mis tänavu on uudne on tuleval aastal juba “vanasti”. Võidavad need, kes on ajast ees. Need, kes eelmisel aastal võidu napsanud nippe kopeerivad elavad tegelikult juba minevikus. Müts maha eesti muusikarežii suurmeistri Ove Mustingu ees, kes ka igavamad numbrid telemaagia abil põnevamaks tuunib. Need ajad, kus bändid said rivis lauldes esikohti on ilmselt möödas. Teretulemast 3D virtuaalne Eurovisiooni ajastu. Mõnda finalisti pole lavalgi enam näha rohkem, kui loetud sekundid, asemele on tulnud animeeritud nukud.
Ega selles kõiges midagi halba ole, ajastu märk. Aga kogu selle digivirrvarri juures, kus lavaesinemiste asemel sünnivad muusikavideod nüüd juba live-otseetris tasuks siiski pilk heita ka sisule, muusikale, sõnumile, suuremale pildile ning vaadata, kas tormame ülehelikiirusel ühes taktis ja õiges suunas. Mida me Eesti laulult ootame?
Ma ei kirjuta alljärgnevaid ridu laest. Kuna mu arvamust küsiti, siis suhtlesin telefoni teel paarikümne Eesti laulu suurema tegijaga, kes aastaid on euromöllus osalenud: heliloojad, produtsendid, esitajad, fonogrammitootjad. Loomulikult on arvamusi seinast seina, aga siin olev on kokkuvõte neist mõtetest, mis kõige rohkem kõlama jäid ja mida ikka ja jälle oma kolleegidelt - Eurovisioonitules osalenutelt - kuulsin. Üllatavalt sarnased mõtted olid. Seetõttu võtan ette neid allpool resümeerida.
Mida me Eesi laulult üldse ootame?
Eesti laul läheb kindlasti ülesmäge, tulemused on täiesti head olnud, aga tasub mõelda, kuidas tulevikus edasi liikuda ja milliseid võimalikke muudatusi oleks mõtet teha, et see võistlus veelgi haaravam ja sisukam oleks. Et selle mõju oleks suurem, kui ainult võitja välja kuulutamine ja et ta teeniks neid eesmärke, mida me Eesti laulule ühiselt seame.
Siin ongi kõveraim konks. Kõigepealt tuleks kokkuleppele jõuda, mida me siis Eesti laulult ootame. Seda küsimust kuulsin ma pea kõigilt, kellega rääkisin.
Paljude jaoks on Eesti laul puhas adrenaliin. Nii osalejatele, kui pealtvaatajatele. Igasugune vaatemäng, kus otsustatakse võitjad ja kaotajaid on juba Rooma keisririigi aegadest kolosseume täitnud. Võidurõõm ja kaotusepisarad kütavad kirgi, panevad pooli võtma, vaidlema ja kaasa elama. Ja kui tulemuseks ootab Eestit võidupärg, siis on emotsioonid laes. Kui Eesti laulja halva tulemuse teeb, siis hakatakse pärast meedias süüdlasi otsima. Kas tähtis on siis võit või osavõtt?
Spordiga on siin paralleele küll. Ka seal kütab kirgi justnimelt “kes võidab” küsimus. Kui need samad 10 tänavu finaalis osalevat laulu lihtsalt niisama mingi ühiskontserdina Saku suurhallis lavale tuua, siis vaevalt, et saal täis tuleks, aga just võistlusmoment on see, mis kõigil adrenalliini käima tõmbab. Laulu või laulja headuse hindamine on niikuinii lootusetult subjektiivne. Seetõttu saab Eurovisiooni kontekstis rääkida ainult meeldib või mitte kontekstis. Kas laul koos showga puudutab või jätab külmaks.
Miks me seda teeme?
Vestlustes suuremate Eesti laulu tegijatega koorus välja põhiküsimus: Mis on Eesti Laulu tegelik eesmärk! Kas me teeme seda selleks, et võimalikult palju uut ja värsket eesti levimuusikat kodukeldritest ja muusikatööstuse tippstuudiotest suurele lavale paisata või tahame Eurovisiooni võidu taas koju tuua?
Eesti muusikamaastiku rikastamine on õilis eesmärk ja selle nimel tasub ka maksumaksja raha kulutada, aga miks mängida iseendaga peitust? Üks staažikas eurolauluautor ütles mulle otse: “Peame selgeks tegema mida me siis tegelikult tahame? Kas meil on Eurovisiooni Eesti eelvoor või Eesti laul? Odaviskajat pole mõtet kuuli tõukama saata. “
Nõustun temaga, et selles osas oleks tõesti mõtet selgusele jõuda. Kas me otsime uusi põnevaid kiiksuga lauljaid ja aitame neil turule tulla või tahame, et Eesti võidaks taas Eurovisiooni? Üks ei pruugi alati välistada teist, aga enamasti napib noortel katsetajatel kogemust, et Eurovisiooni suurel laval oma number välja kanda. Uutele tulijatele võiks meil vabalt lisaks ka mõni teine suur Eesti sisene lauluvõistlus olla, nagu Arne Oidi lauluvõistlus kunagi oli.
Kelly Sildaru on kahtlemata kuldaväärt suusaäss maa ja taeva vahel piruette keerutades, aga kas oleks mõtet saata teda kujundujumise võistlustele? Igal juhul on uuenevat Eesti levimuusikat vaja, aga kurb, kui see uus peab olema “Eurovisiooni võtmes”, sest kui ta jälle pole, siis pole tal sellel lauluvõistlusel enamasti erilist lootust.
Rahva poolehoid võidetud
Ükskõik kas meile meeldib Eurovisioon või mittte, tuleb tunnistada, et võimalikul Eesti võidul on igal juhul joovastav mõju rahva kollektiivsele eneseteadvusele, ühtsustundele ja uhkusele. Vahet pole, kas on tegu meie olümpiavõitjate või Eurovisiooni võitjatega. Mäletame, kuidas Raekoja plats juubeldades meie siiani ainukesi Eurovisiooni võitjaid vastu võttes. Milleks maha salata, et seda tunnet oleks tore uuesti tunda. Ja kui see on meie soov, siis miks mitte selleks panustada, et meie laul Euroopas stabiilselt häid tulemusi tooks? Kui me seda soovime, siis oleks Eesti laulu mõtet natuke tuunida.
Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi suure masu ajal tuli riigikogusse raske südamega Rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa ja teatas väriseval häälel, et kahjuks tuleb Eesti laul tänavu ära jätta, kuna ETV-l pole selleks raha. Sellega ei saanud ka muusikakauged poliitikud nõustuda. Nii või teisiti on see üheks väljundiks Eestile teiste Euroopa rahvaste seas silma paista, mis sest et meelelahutuse võtmes. Pandi siis pead tööle ja leiti EAS-i abiga puuduv raha. Eks Eurovisioon olegi osaliselt ka riigi, kui sihtkoha turundus väljapoole. Ja kui võit õnnestub koju tuua, siis peaks see hoogustama turismimajandust ja lisama meile veelgi tuntust maailmas.
Mida muuta?
Mida tuleks siis muuta, et Eesti laulu senisest veel paremaks teha? Arvamusi oli seinast seina, aga koondan siinkohal peamised ettepanekuid, mida kolleegidelt kõige rohkem kuulsin.
Alati on küsitavusi tekitanud žüriide valik. Ideaalset žüriid muidugi pole. Tegijate arvates on Eesti eelvaliku žürii olnud liiga üheülbaline ja aastast aastasse korduvad samad nimed. Eelvaliku žürii võiks olla laiapõhjalisem. Samuti ei tohiks žürii teada, kes esitab ja kes on autorid. Need peaksid olema kinnistes ümbrikes, nagu varem. Vastasel korral hakkavad autorite ja esitajate isikud igal juhul žüriile mõju avaldama. Keegi on alati kellegi sõber või kellegagi kuskil riidu läinud. Isiklikud suhted ei tohiks takistada headel lauludel poolfinaali pääsemist. Lisaks võiks 20 loo hulgas olla analoogselt Rootsi eelvooruga ka mõni nö. jokker, ehk laul, mida ei otsusta eelvaliku žürii. Nii võiks finaali pääseda ka mõni žüriil kahe silma vahele jäänud lugu. Jokkerite hulgast on Rootsis muuseas kolmel korral ka võidulaul tulnud.
Enamus tegijad on kindlalt seda meelt, et Eesti laulu finaalis võiks hinnata rahvusvaheline žürii kohaliku asemel. Punktid tuleksid endiselt pooleks rahvalt ja välismaiselt žüriilt. Eesti muusikaskeene on liiga väike, kõik tegijad tunnevad kõiki ja paratamatult mõjutavad omavahelised suhted natuke ka hindamist. Rahvusvaheline žürii tagaks erapooletuse ja et hinnataks ainult selle järgi, milline laul võiks Eurovisiooni kontekstis kõrgeimaid punkte teenida.
Kui Jüri Pihel ja Juhan Paadam analoogajastul rahvusvahelise žürii organiseerimisega hakkama said, siis digiajastul oleks see käkitegu. Rahvusvahelise žürii osalemisel olid Eesti tulemused igal aastal suhteliselt kõrged ja kord toodi ka võit koju. Rahvusvahelise žürii kõrvale jätmisest alates pole me seitsmel aastal Eurovisiooni poolfinaalist edasi saanud. Eemalt vaade vaade aitaks ehk kaasa õige laulu välja valimisele. Eurovisioonil ei saa ju oma riigile niikuinii punkte anda, otsustavad teised. Peakorraldaja Mart Normet on ise olnud Melodifestivaleni ehk Rootsi eelvooru punktiandja ja teab, et välis-žürii kasutamine ilmselgelt tõstab laulu võiduvõimalusi. Rootsi on kuuel korral võitnud ja kakskümmend kaks korda olnud esiviisikus.
Kolmandaks: võiks siiski kaaluda Eesti laulul lubada osaleda ka välisautoritel ja esinejatel. Rootsis on nõudeks kohalik Rootsi kaasautorlus. Seda oleks mõtet ka meil rakendada. Näiteks kui mõnele heale tantsulaulule viitsiks kaasautoriks olla Avicii või David Guetta, võiks see laulu potentsiaalsele levikule ja promole oluliselt kaasa aidata. Miks ka mitte võiduni viia. Praegu ei luba me üldse välismaalastest osalejaid, aga näiteks alla 50% välisosalust võiks siiski lubada, see aitaks rikastada ka siinsete tegijate loomingut ja koostöövõimalusi teiste riikidega. Üha rohkem luuakse kaasaegses muusikailmas kollaboratsiooni ja kaasautorluse teel.
Ideaalset süsteemi pole
Ideaalselt süsteemi pole muidugi olemas, kinnitab õigusega üks staažikas eurolaulja ja autor. Viimased aastad on lauluvõistluse korraldamise süsteem siiski järjest parem olnud ja võimaldanud samas ka uutel tegijatel turule tulla. Ükski varjant ei garanteeri loomulikult maksimumtulemust.
Fakt on see, et Rootsi on oma viimaste aastakümnetega siiski tõestanud, et nende sisevaliku süsteem toimib ja on neile järjest kõrgeid tulemusi toonud. Üsna mitmeid aspekte on neilt õppida. Melodifestivalenile esitatakse täna juba tuhandeid laule ja välja valitakse 32. See paneb käima ka kohaliku muusikatööstuse, suurendab artistide ja autorite võimalusi ning elavdab muusikaskeenet.
Mis konkreetselt täna õhtusse puutub, siis õnneks ei ole ka ühtegi superfavoriiti, kes teistest peajagu üle oleks ja kelle võit oleks juba ette teada. Ilmselt tuleb tihe rebimine. Võidab see, kellel on piisavalt hea lugu ja võimas show, piisavalt fänne ja meedia toetust, aga lõpuks muidugi ka õnne, sest kõiki neid elemente kombineerides ei pruugi sellegi poolest hästi minna. Alati on ka x-faktor, mida ennustada ja ette valmistada ei saagi. Mõjusaks võib osutuda üksainus siiras pilk esineja ümber tiirlevasse kaamerasse või õigel momendil lava ees lahvatav tuleleek, mis viimase emotsionaalse laengu annab ja hääled koju toob.
Oluline on, et nii osalejate, kui publiku puuduse käes Eesti laul täna ei kannata. Kui enne suutsid vaid No teater ja näosaated Saku suurhalli täis tuua, siis tänavu on selleks juba Eesti laul. Esitatud laulude arv on rekordiline ja ilmselt näitavad sama ka vaatajanumbrid. Rahvas on elevil ja kaasatud. See innustab järjest uusi tegijaid ennast proovile panema ja veel rohkem pingutama, et olla see loorberitega pärjatu, kes saadetakse Eesti jaoks kastaneid tulest välja tooma. Kui ta naaseb kullaga on sama efekt, nagu Kulla Kellyga, kes maa ja taeva vahel keerutades hoobilt südamed võitis. Tuult tiibadesse eurolinnud, nii virtuaalsed, elektroonilised, kui taara-tammepuust.
