Urmas Sutrop: me peame eesti keelt armastama vähemalt sama palju, nagu armastas võõral maal sündinud ja võõra emakeelega üles kasvanud Kristian Jaak Peterson
Vaevalt, et tähtpäeva loojad ja seadusesse raiujad mõtlesid, mis oli Kristian Jaagu emakeel. Meie kõigi jaoks oli tähtis, et ta kirjutas, filosofeeris ja luuletas eesti keeles, et ta küsis: kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani kõrgele tõustes endale igavikku otsida?
Me ei tea täpselt Jaagu ema Anna Mihhailovna rahvust. Kindlasti ei olnud ta eestlane. Ta võis olla poolatar või leedulane, aga kõige tõenäolisemalt venelane või valgevenelane. Kolmandale lapsele pandi sündides nimeks Christian Jakob Petersohn. Kui ta oli seitsmeaastane, tema ema suri. Viljandimaalt pärit Kikka Jaak võttis uue naise, Anna Eberbergi, kelle rahvus on meile samuti teadmata.
Kui Kristian Jaak kirjutas oma päevaraamatus emast, siis pidas ta silmas just kasuema. See, et Kristian Jaagu emakeel oli väikese lapsena vene või valgevene keel, muudab meie emakeelepäeva tõeliselt kõikide Eesti elanike emakeele päevaks.
Kristian Jaak arvas, et eestlased kuuluvad laialt levinud soome hõimude hulka. Kuid ometi pidas ta eestlasi ja soomlasi tõelisteks germaanlasteks, kes on säilinud puhtamatena kui teised germaani hõimud, nii kommetelt kui keelelt. Ta uskus, et eesti keel sarnaneb grammatilistelt vormidelt vanade keeltega. Ta kirjutas, et kui ta vaatab aegade hämarusse, sellele rahvale ja maale, kus seisab tema esivanemate suitsutare, siis need jämedakoelised eestlased on tema kaasmaalased ja need on talle väga tähtsad. Ta oli esimene, kes Tartu ülikoolis õppides kõikjal kõva häälega kuulutas, et ta on eestlane.
Muistset, esivanemate suitsutaredest pärit eesti keelt tahtis Kristian Jaak muuta haritud kultuurkeeleks. Ta luuletas euroopalikult vorminõudlikult. Ta filosofeeris nii luuletustes kui ka päevaraamatus, ta kasutas filosofeerimisel dialoogi vormi. Tema eeskujuks olid küünikud, eriti Diogenes. Ta soovis, et teoloogid oleksid pigem filosoofid, kes hoolitseksid enam oma pisikese koguduse kui oma suure kõhu eest.
Nüüd, kaks sajandit hiljem, on tema unistus täitunud. Suitsutared on jäänud aegade hämarusse, eesti keelest on saanud kultuurkeel ja Eesti riigi keel. Vahel tundub, et eesti keel on muutunud liigagi euroopalikuks. Aga seda mitte luulekeele, vaid bürokraatia keele tähenduses. Eesti keelt on vaja puhastada liigsetest keerulistest konstruktsioonidest, mis ametnikud on meile aja jooksul nagu kratid Venest ja Saksast, Inglismaalt ja Prantsusmaalt kokku kandnud.
Vaja on selget ja lihtsat keelt, et sõnum jõukas alati kõigile arusaadavalt kohale. Ikka ja jälle on vaja maarahva laulikut, kes meie keele laulu tuules tõstaks kõrgele taevasse igaviku veerele. Me peame oma keelt armastama vähemalt sama palju, nagu armastas eesti keelt võõral maal sündinud ja võõra emakeelega üles kasvanud Kristian Jaak Peterson.
Mis oleks olnud, missugune oleks olnud meie rahva lugu, kui ta poleks kahekümne ühe aastase noormehena tiisikusse surnud? Haigena, peatset surma ette teades, kirjutas ta „Surma varjule minema / Peab maarahva laulja: / Järele jäävad tema / Laulud armsale rahvale.“ Ja teisal, luuletuses „Laulja“, on prohvetlikud sõnad: „Ja tema ümber, / Vait kui mere kaljud / Rahvad on kuulemaies.“
