Tartu värkvõrgu laboris hõljub lähituleviku hõngu

Kuu alguses avati Tartu ülikooli ja Telia koostöös Tartus asjade interneti labor. Forte käis seda kohapeal kogemas.

Astud pärast väsitavat tööpäeva koduuksest sisse. Esimese asjana süttib kõlariga varustatud lamp, mis hakkab mängima muusikat sinu telefonist. Televiisorist möödudes ja tugitooli räntsatades muusika vaikib ja teler võtab pildi ette. Kõik juhtub, ilma et peaks lülitit klõpsama või diivani vahele pugenud teleripulti otsima.

Selliste lihtsate asjade jada, mis on tõenäoliselt juba lähitulevikus paljude inimeste päeva osa, sai Forte läbi teha Tartu ülikooli asjade interneti ehk värkvõrgu laboris. Asjade internet tähendab seda, mida nimigi ütleb: seadmed ja süsteemid suhtlevad läbi võrgu omavahel ning käituvad olukorra kohaselt. Seadistamise ja programmeerimise mure jääb lahenduste arendajatele, mitte kasutajatele.

Kirjeldatud jada käivitus ukse avanedes: ukse külge kinnitatud magnetsensor andis märku, et see on lahti tehtud. Kui uks on kinni, on magnetipooled lihtsustatult öeldes koos. Kui need uksega koos lahti tõmmati, saatis sensor üle traadita interneti kohalikku kodujuhtimise keskusse, tagasihoidlikku karbikesse signaali, et uks on lahti tehtud.

Keskus andis järgmise signaali lambile, et see süttiks. Lamp omakorda leidis Bluetoothi kaudu üles telefoni ja seal käivitus muusika. Kui inimene möödus telerist, registreeris liikumise televiisori ette seatud liikumisandur. Keskus andis käsu lambil kustuda, muusikal vait jääda ja teleril tööle hakata.

„Üritame siin laboris kujutada ette järgmise kümne aasta aega,” kommenteeris tarkvaratehnika magistrant Jakob Mass. „Ennustatakse, et selle aja peale on võrku ühendatud seadmeid mitu korda rohkem kui inimesi.”

Kümne aasta pärast peaks asjade internetist saama meie jaoks täiesti harjumuspärane argipäeva osa.

Selleks ajaks peaks asjade internetist saama meie jaoks täiesti harjumuspärane argipäeva osa. Ja see ei tähenda ainult pisikesi mugavusmõnusid nagu isesüttiv lamp ja käivituv teler. Asjade internetti ühendatud sensoritest ja anduritest on kasu ka kriitilisematel hetkedel. Näiteks saab juba praegu osta suitsuandurit, mis üksnes üürgamise asemel teavitab sind õnnetusest, kui sa kodust eemal oled. Samuti on kasu juba mainitud ukse magnetandurist. Kui keegi astub uksest sisse ajal, kui kedagi kodus pole, tuleb pahatahtliku võõra visiidist nutiseadmesse teade.

Aga asjade internet ei pea sugugi üksnes ühe koduga piirduma. Kujutame ette kortermaja, mis on tervenisti värkvõrku ühendatud. Kui sellises majas peaks tekkima suur tulekahju, võiksid päästeametnikud saada enne kustutustööde alustamist kiiresti nutiseadmest (juhul kui neile on edastatud paroolid seadmeile ligipääsuks) vaadata, millises seisus andurite info põhjal eri korterid on.

Teoreetiliselt on võimalik asjade internetti ühendada mistahes koduseadmeid, millele on külge poogitud Bluetooth või internetiühenduse võime ja mida on võimalik programmeerida. Kujutleme näiteks stsenaariumit, kus värkvõrku on ühendatud nutikaal ja külmkapp ning pärast seda, kui oled ühel hommikul end kaalunud, ei tule külmikuuks enam lahti. Massi sõnul niimoodi asjad siiski käia ei saa. Lõppsõna, mida asjade internet teeb, peab jääma ikkagi inimesele.

Muidugi on asjade internetiga seotud ka probleeme, näiteks turvalisus. Kui seade on internetiga ühendatud, on teoreetiliselt ka pahatahtlikel inimestel võimalik selle tegevust üle võrgu segada. Hiljutistest nutiapsakatest meenub Nissan Leafi juhtum: autoga kaasas käinud nutirakendusse oli võimalik sisse logida ning seal auto ainulaadset VIN-koodi kasutades autos temperatuuri ja konditsioneeri reguleerida.

Samsungi ja Apple’i sümbioos

Aga kui on labor, siis peab seal ju käima ka uurimistöö? Massi sõnul on üks põhiküsimusi asjade interneti omalaadne klassikaline probleem: eri tootjate seadmete ühilduvus. Laboris uuritakse, kuidas toime tulla olukorras, kus koos peavad töötama paljude eri tootjate seadmed, pöörates sealjuures tähelepanu omadustele nagu energiasäästlikkus, turvalisus jne. See on keeruline, sest tootjad pole huvitatud sellest, et ühes kodus töötaksid sümbioosis näiteks Samsung ja Apple.

Eestis kasutab asjade internetti iga päev ilmselt üle tuhande kodu.

Paljud nutikodu seadmed on juba praegu poest hangitavad. Telia Eesti valdkonnajuhi Toomas Kärneri hinnangul on iga päev asjade internetti kasutavate kodude hulk Eestis ilmselt ületanud tuhande piiri. „Samas on siin väga oluline kokku leppida, mida me peame piiriks,” toonitas ta. „Kas häire korral SMS-i saatev valvesüsteem käib samuti selle alla? Kui nii, siis räägime ikkagi väga suurtest arvudest. Tuhandest rääkides pean silmas kodusid, mille puhul saavad kasutajad ise lihtsalt süsteemi täiendada ja sellele tarkust lisada.”

Millal võiks Kärneri arvates värkvõrk olla meie argipäeva elementaarne osa? „Ta on seda juba praegu, aga varjatud kujul,” lausus ta. „Eestis on internetis asju juba rohkem kui inimesi, kuid nad ei paista veel nii hästi välja ja inimesed ei liigita neid värkvõrguks. Teadlikult aga juhtub see ilmselt järgmise paari aasta jooksul.”

Alguses oli Coca-Cola

Esimene internetti ühendatud seade oli Ameerikas Pittsburghis asuva Carnegie Melloni ülikooli Coca-Cola automaat. Vabatahtlikud täitsid seda üsna juhuslikult. 1970-ndatel arvutiteaduste teaduskond laienes ja tudengid said endale uued õpperuumid, mis jäid automaadist märksa kaugemale. Päras seda juhtus sageli, et mööda koridore ja treppe pika maa masinani vantsinud arvutiteaduste tudeng avastas, et see on tühi või joogid soojad, sest on äsja masinasse pandud. Tudengid installisid masinasse mikrolülitid, mis lugesid kokku, kui palju pudeleid parajasti automaadi kuues pudelireas on, ja andsid PDP-10 suur‑

arvutile teada. Peale selle kirjutati programm, mis pidas silma peal nii pudelite arvul kui ka sellel, kui kaua need on masina jäises embuses viibida jõudnud. See juhtus 1982. aastal.