Toomas Alatalu Brüsseli terrorist: elukauged seadused ja kurjameid soosivad “inimõigused”
Rääkimata olulisest lisateatest, et kurjam ise on sellele vastu ja tema advokaat kordas pidevalt, et mehel on säärane õigus olemas. Rääkimata sellestki, et antud operatsiooni käigus saadi teave, et mehega seotud seltskonnal oli kavas rohkemgi rünnakuid – on kavas, ent küsige kolme kuu pärast!?
Meenutaks sedagi, et mehe kinnivõtmist näidanud kaadreil oli hästi näha kurikuulsa Mallebeeki rajooni mitteeurooplastest asukate tõrjuv suhtumine politsei operatsiooni ja see, et politseinikud tundsid end turvaliselt ainult relv ühes ja koer keti otsas teises käes.
Kuna kurjam oli end ligi neli kuud edukalt varjanud kõnealuses eeslinnas elik – tal jagus seal varjajaid -, siis oli vaid aja küsimus, mil keegi neist või nende mõttekaaslastest, kelle olemasolu paljudes Euroopa nurkades on viimane aeg tunnistada, võttis ette selle, mille tunnistajaks kõik täna hommikul olid. Peaks olema tagumine aeg mõista, et niisugused asumid Belgias, Saksamaal, Rootsis ja mujal, kuhu politsei eelistab juba aastakümneid mitte siseneda, on reaalse ohu allikad, kust muutunud poliitilises situatsioonis tuleb kõike karta ja sellega arvestada.
See pole ainult Euroopa probleem – Brüsselis reedel alanud mitmepäevase politseioperatsiooniga paralleelselt tuli teateid Ameerikast sellest, et Apple’ i kompanii ikkagi ei tulnud vastu Föderaalse Juurdlusbüroo taotlusele teha talle kahe sealse kurjami telefonikõnede eristused, sest see loovat pretsedendi ja tekkivat oht kõikide mobiilide omanike privaatsusele. Loogiliselt õige, ent antud konkreetsel juhul on see vesi kurjamite veskile – nii siin kui sealpool ookeani kehtestatud seadused soosivad juba mõnda aega kurjategijaid, kes – võrreldes oma eelkäijatega, kelle ajal vastavad seadused formuleeriti - , mitte ainult ei eira, vaid avalikult võitlevad kehtiva tsivilisatsiooni ja ühiskondlikku korra vastu.
Mis puutub viidatud muutunud poliitilisse situatsiooni, siis selle algpunkt on teada – Islamikalifaadi väljakuulutamine 29. juunil 2014, mis äärmusmuslimite tõlgenduses tähendas algust kõigi teiste väljatõrjumiseks aladelt, mida loeti omaks. See aga tähendas sõdimist mitte ainult välisriikide relvajõududega Iraagis, Süürias ja Afganistanis, vaid ka löökide andmist tagalas, s.t. Euroopas ja Ameerikas. Taktika, mida oli alustanud ISISe (IL, Daesh, Kalifaat) eelkäija al-Qaida (9/11), ent mis nüüd, kalifaadi väljakuulutamise järel on muutunud sagedaseks ja süsteemseks. Samuti globaalseks, sest just oli ISISe terrorirünnak Malis, mõned nädalad tagasi Tuneesias ja Pakistanis.
Tuleb möönda, et Lääne suurriikide juhtidel, kes viimasel viiekümnel aastal olid harjunud sõdima seal (Vietnam, Afganistan, Angoola, Etioopia, Iraak jne), pole toimunud muutus – konkreetse keskuse teke, kes suunab nii kindlate lahingurinnete tegevust kui ka üksikvõitlejate võrgustikke paljudes riikides - veel päriselt kohale jõudnud. Reakodanikest rääkimata, kes oma meedia lummuses pole ka päriselt taibanud, et siiani vaid telekraanil ja ikka seal rullunud vägivald on tänaseks jõudnud ka naaberlinna ehk siia.
Mullu jaanuaris toimunud rünnakut Charlie Hebdo toimetusele taandati millegipärast suures osas vaid rünnakule sõnavabaduse vastu. Ühismarss Pariisis oli võimas, ent see ju ei hoidnud ära järgmisi terroriakte ehk rünnakuid kõige vastu. Võib väita sedagi, et Venemaa lennukite pommitamisi Süürias pigem kritiseeriti, kui arutleti selle üle, miks pole siiani suudetud vastasest jagu saada. Piisas suurema osa Vene lennukite kojulennust ja EL-Türgi lepingust, kui järgnesid ISISe terroriaktid Türgis ja nüüd Euroopa pealinnas. Rääkimata ISISlaste käimasolevast pealetungist Süürias!
Eurooplastesse mullu selgelt sisenenud ebaturvalisuse tunne saavutas oma esimese kulminatsiooni nn rändekriisiga seotud „pikkade kätte“ looga Kölnis ja teistes Saksamaa linnades. Nii enne kui pärast seda püüdsid võimud terrorismiohtu ja rändekriisi teineteisest lahutada, kuid praegu peaks küll olema ilmne nende kooskäsitlemine seadusandluse muutmise nimel. Kui ikkagi oht inimeludele on suur ehk on kadumas inimeste üks peamisi õigusi - õigus elada turvalises keskkonnas, siis tuleb see kiires korras taastada. Peaks ikkagi tekkima korralik ühiskondlik surve tagamaks operatiivset riikidevahelist koostööd kodanike julgeoleku nimel. On ilmne, et seadusi tuleb radikaalselt, samas paindlikult muuta. „Kolmekuulised pausid“ olgu minevik. „Õigusriigil“ on mõtet vaid siis, kui on tagatud õigus elule.
