Ita, te olete väga soe suhtleja, aga olen kuulnud, et te ei taha üldse külalisi vastu võtta. Miks?
Ita: Ei võta jah, sest mul ei ole sellist korterit, kus neid vastu võtta. Olen elanud Mustamäel 46 aastat ühes ja samas korteris, käisime koos Gunnar Kilgasega vaatamas, kui selle maja vundamenti laoti. Tänu tutvustele ma selle korteri üldse sain, sest olin juba teeneline kunstnik, kui elasin pikki aastaid veel teatri ühiselamus. Mu korter on kahetoaline, väga kitsakene, köök on sama väike nagu see laud siin. Vannituba on samuti sama suur nagu see laud, pärast puusaoperatsiooni ei saanud ma enam omal jõul vannist välja ja lasin selle välja lõhkuda. Nüüd on mul duširuum ja kui võtaksin kaalus viis kilo juurde, siis ma duši alla enam ei mahuks, nii väike on see. Sellepärast ei ole ma kunagi külalisi tahtnud.
Isegi Margit Kilumets – kes nägi minust elulooraamatut kirjutades mitu kuud elajalikku vaeva – pole mu korteris käinud. Mu korteri kõik aknad on vastu päikest. Sageli hakkab hommikul kell kaheksa päike paistma ja paistab õhtul kümneni välja, nii et mul on kogu aeg aknad kaetud. Kui on kuum suvi, siis on seal väga lämbe.
Kui küsida, mida oleksite elult veel tahtnud, kas oleks see siis võinud olla suurem elamine?
Ita: Ma olen vähenõudlik inimene. Saan vähesega hakkama ja olen rahul sellega, mis on. Ma ei kujuta näiteks ette, kui mul oleks maja. Ma kardaksin magada, kui mu magamistuba asuks teisel korrusel ja terve alumine korrus oleks tühi. Ma ei ole üldse maja tüüpi inimene! Kui keegi kingiks mulle maja, pärandaksin selle ruttu kellelegi teisele. Olen selline hoopis imelik kuju.
