Indrek Tarand olukorrast Brüsselis: Korea televisiooni kaamerasse ma seda ei öelnud, aga...
Sealt pidid nad saama koju, kuna tänu Erik Sakkovi pingutustele oli organiseeritud NAG lisalend Tallinna. Muidugi, terrorirünnaku mõju ulatus ringlainetena lõpuks sellegi operatsioonini – nimelt oli lennuki uus meeskond kuskile takerdunud ning ilma piloodita aeroplaan õhku tõusta muidugi ei suuda. Siiski lahenes kõik tunnise viivituse järel. Antud episood näitab, kui isekalt ja personaalselt me tegelikult sündmusi hindame. Kui minu inimestega, minu vastutusalaga on kõik korras, siis on elu peaaegu et lill ju.
Täna hommikul oli Brüsseli taevas hall, ilmselt umbes selline nagu seda ammu-ammu kogesid Atlandi Vallil teeninud õhutõrjeväelased. Maelbeeki metroojaama sissepääasu ümbrus oli endiselt politsei poolt läbikäiguks blokeeritud, seega pidin parlamenti minekuks ronima üle Rue de la Loi, mis samuti Tervuereni triumfikaarest kuni Palace Royale`ini liikluseks kinni. Komisjoni ja Nõukogu majades pole hingelistki, sest kõikidel on kohustus koju jääda. Brüsseli linnapea Yvan Mayeur isiklikult käskis seda teha.
Siiski on igal tänavanurgal hulgaliselt kaameraid ja nendega opereerivaid isikuid. Ajakirjanikud, nii näitsikud kui kiilaspäisemad mehed, seisavad jalalt-jalale tammudes ning toodavad siiski mingeid infokilde. Meediatööstuse nõudlus on hetkel nii suur, et kannatab passida ka tühjal uulitsal, ehk juhtub keegi VIP tulema. Kuni ei tule, küsitletakse tavalisigi inimesi. Ikka stiilis, et kas sa plahvatuste ajal olid, mida tundsid, mida mõtled olukorrast. Eile õhtul läks mul süda haledaks Korea televisiooni reporteri suhtes ja soostusin temaga kaamera eest pisut vestlema, et kuidas tunne on pärast terroristide rünnakuid.
Kaamerasse ma seda ei öelnud, aga loomulikult pole tunne suurem asi. Muidugi on minu põlvkonna inimesed hoopis treenitumad kui kaasaja hipsterid, aga mõttetu inimeste tapmine ei saa ju miskit kõrgendatud meeleolu tekitada. Mis sellest, et ma mitte ühtegi hukkunut ilmselt isiklikult ei tundnud, tapmine jääb tapmiseks. Ning tegelikult on lihtne libiseda mõtteile, et aga kui seal oleks juhtunud olema minu tuttav, sõber, assistent. Minu laps...? Niisugusesse suunda mõtteid juhatada soovivadki kõikmasti madalalaubalised pommimeistrid. Hirm peab olema! Lakkamatu, halvav hirm.
Sestap ma ausalt üteldes panen veidi imeks, et Brüsselis otsustati lõpetada kogu tegevus lausa nädala lõpuni. Jah loomulikult ma saan aru, et lennujaama sissepääasu on tarvis pärast juurdlustoimingute lõpetamist ka pisut remontida. Selge on ka see, et ehk peab Maelbeeki jaamas teostama tehniliste süsteemide korrasoleku kontrolli. Kuid kaua see ikka võtab? Oma silmaga nägin, et 20-liikmeline näomaske kandev juurdlusrühm lõpetas oma missiooni juba eile õhtul ja lahkus.
Lennujuhtimiskeskus pole kahjustatud, metroo tervikuna täitsa töökorras. Milleks sulgeda poode, kohvikuid, raamatukogusid ja bürokraatide kontoreid? Võimalik, et see on omamoodi leina ilming, aga pigemini on tegu esmasest shokist tingitud ülereageerimisega. Ning kuigi Ülestõusmise pühad oleksid katkestanud nii eurobürokraatia kui ka valitsuste toimimise niikuinii, poleks pidanud ehk tänast päeva niisuguse sümboolse komandanditunniga tähistama. Sest Brüsselis on nii Schaerbeekis kui ka Mollenbeekis, muudest linnaosadest kõnelemata, hulgaliselt kodanikke, kes sooviksid demonstreerida oma meelsust ja valmisolekut kurikaeltele vastu hakata. Ning Euroopa Parlamendiski leiduks liikmete seas piisavalt neid, kes tarvilist mehemeelt ilmutada suudaks (olgu ise pealegi naised) ning häirimatult seadusloomega jätkaksid. No ei läinud sedapuhku nii...
Aga päev pärast, a day after, see on vaimselt raske niikuinii. Infomüra, sidevahendite piiratus, haavatavuse tunne, kõik need on juba küll ammu üle elatud, aga mõtled ikka. Et mille pärast? Kuidas siis nii? Kas midagi saanuks teisiti? Kes on süüdi? Ning ei imestagi enam, et tragöödia taustale maalivad ennast mitmed poliitikaharrastajad, kes oma kahjurõõmu stiilis „Me ju ütlesime, et nad kõik on terroristid“ eksponeerivad pea sama peenelt kui El Greco iseennast maalil „Orgazi krahvi matused“.
On hea meel ka selle üle, et sõber Urmas Paet leidis pikaaegse poliitika-paatina kihi alt kiiresti ajakirjaniku-alge iseendas ning on teinud ja teeb ehk edasigi reportaaži nõndanimetatud Euroopa pealinnast.
Tsiteerin: „Kirjutan neid mõtteid Brüsselis, kus tänavatel on tunde unnanud lakkamatud politsei- ja kiirabisireenid. Vihm polnud veel maha pesnud Maalbeeki metroojaamataguselt Jozef II tänavalt vereniresid“. Mina olin samal ajal Rogieri platsil ja seal vähemasti vihma ei sadanud. Ka verenired olid pigem allmaa-raudtee jaamas sees, kui ülal tänavail. Ning kui ka haavatute transpordi käigus verd tänavaile tekkis, siis nende kadumist vihmas vaadelda vist ei saanud niisama lihtsalt, kuna politsei ei lubanud kedagi asjassepuutumatut hinge objektile lähedalegi. Aga eestlane on visa.
