Alatalu: Obama tegi ajalugu lisaks Kuubale ka Argentinas. Millal räägib idanaaber oma eelkäijate tegudest nii nagu Obama?

Nagu teada, jagus Barack Obamal julgust minna Kuubale, et just sel moel rõhutada, et poliitika, mida ajasid Ühendriigid aastakümneid Kuuba suhtes „ei töötanud ja meil polnud julgust seda tunnistada.“ Ühendriikide ladvikus on tänagi neid, kes tõtt ei soovi tunnistada ja olukord hakkab otsustavalt paranema alles siis, kui USA kongress tühistab kõik vahepeal kehtestatud Kuuba-vastased seadused. Obama administratsiooni poolt oma pädevuse piirides langetatud otsused (diplomaatiliste suhete taaskäivitus, lennu- ja postiühenduse taastamine, USAsse saabuvate Kuuba kodanike liikumis- ja teenimispiirangute tühistamine jmt.) on õnneks suhete normaliseerimise protsessi käivitanud ja selle vastalistel ei jää pärast USA presidendivalimisi kindlasti kohe mitte midagi muud üle, kui see kiirelt ellu viia.

Kuuba visiidi ajaloolisuse juures jäi esialgu varju Obama reisi teine pool – Argentina külastamine. Algul nähti selles pigem ninanipsu Putinile, siis Argentina vasaktsentristiklud presidendid (perekond Nestor ja Cristina Kirchnerid, 2003-15) olid igati soosinud Kremli alanud laiamist Lõuna-Ameerikas. Kirchnerite järglaseks valitu ootamatu põrumine presidendivalimistel (loodetud võitja puhuks oli kohale läkitatud isegi Vene armee laulu-ja tantsuansambel!) läinud novembris muutis olukorra radikaalselt ja Obama tuli suhteid taastama.

Muna terroriaktid Brüsselis määrasid ära peauudiste sisu, siis teab enamik täna vast ainult seda, et Obama tantsis seal ka Argentiina tangot (Putin mängis samas kaks aastat tagasi akordioni!). Ilmselt märkasid ka vaid vähesed, et Obama visiidi aja sisse jääb 24. märts, must päev Argentina ajaloos, sest täpselt 40 aastat varem toimus siis sõjaline riigipööre ja algas kurikuulus „räpane sõda“ (La Guerra Sucia). Lühidalt öeldes kõik kättesaadud tuntud vasakpoolsed hävitati, ka neid sõjalennukeilt ookeani visates. 1976-83 hukkunute arvuks on hinnatud 30 000. Tegelikult võttis Argentina toonane hunta malli Tšiilist, kus Pinocheti käe all oli samuti „räpaseks sõjaks“ nimetatu ajal hukkunuid 22000.

Juba Tšiili ja Argentina riigipöörete ajal polnud saladuseks USA Luure Keskagentuuri kaasalöömine neis, mis hiljem leidis ka kohtulikku tõestamist. (Märkusena siiski niipalju, et Allende kukutamiseks saadi isegi n.ö. luba Kremlilt, sest Tšiili toetamine läks Brežnevi hinnangul Moskvale majanduslikult kulukaks). Tänaseks on mõlemas riigis toimunule antud ametlik hinnang ja konkreetsetele süüdlastele ka karistused määratud. Argentina diktaator Videla sai 2010.a. eluaegse vangistuse, kuid kaks aastat hiljem mõisteti talle uus karistus – 50 aastat. Seda massiliste noorukite tapmise ja veel enam, vanematelt nende laste äravõtmise ja ümberkasvatamisele andmise eest. Tõin selle detaili, et oleks, mida kõrvutada äsja Haagis tehtud otsusega määrata Bosnia serblaste juhile Karadžićile 40-aastane vanglakaristus 8000 moslemi nooruki ja meeste tapmise eest 1995. aastal. Kui selle otsuse tegi rahvusvaheline kriminaalkohus, siis Argentinas ja Tšiilis toimus ikkagi nö rahvuslik kohtumõistmine.

Ja nüüd siis Obama Kuuba-Argentina turnee kulminatsioonist. Ta külastas paljudele – nii kodus kui ka Argentinas ootamatult - 24. märtsil Mälestusparki (Parque de Memoria), kus on memoriaal hukkunuile, kohtus nende omastega ja pidas meeldejääva kõne. Igal juhul oli see ka tuha päheraputamine, sest Obama mainis koheselt, et Ühendriikides on vähe sellest räägitud. „Vaadata näkku kuritegudele, mida saatsid korda meie oma liidrid, meie omad inimesed, on lõhestav ja frustreeriv (Confronting crimes committed by our own leaders, by our own people, that can be divisive and frustrating). Kuid see on loomulik, kui tahame minna edasi rahumeelse ja õitsva ühiskonna loomisel riigis, kus austatakse kõigi oma kodanike huve.“ Obama ütles sedagi, et igaühel on iga päev – kui näeb ebaõiglust - ka vastutus sellest rääkida ja vastavalt tegutseda. Kõnet lõpetades teatas Obama, et tema valitsus esitab taotluse vabastada salastatuse keeld maha paljudelt dokumentidelt, mis puudutavad USA ametkondade osa diktatuuride kehtestamisel eri riikides.

Suurriigi liidrilt niisugust lubadust kuuldes jääb mõistagi üle mõtiskleda sellest, millal mõne teise riigi juht peab võimalikuks tulla ütlema samasuguseid sõnu seal, kus tema eelkäija kurja korda saatis. Pealegi sel päeval, kui kõik toimunust puudutatud seda eriti teravalt mäletavad.