Reinsalu põhjendab Toobali juhtumi tõttu seaduse muutmise vajadust: praegu võivad ERJK liikmed olla ka kolmandate riikide alaealised kodanikud
Küsimus ei ole muidugi Priit Toobalis, nagu Caligula hobuse puhul polnud küsimus hobuses, vaid senatis.
Seega, asi ei ole Savisaare seatud eetilistes lattides, vaid selles, mida Eesti ühiskond endale ise aktsepteeritavaks peab.
Esindusdemokraatia toimib erakondade kaudu. Erakonnademokraatia läbipaistvus on esindusdemokraatia tuum. Seda läbipaistvust ja ausa mängu reeglite täitmist jälgib eriline järelevalve komisjon, mille liikmeks on nüüd saanud kriminaalkorras sisuliselt järelevalvealuse valdkonnaga seotud tegude eest kõigis kohtuastmetes süüdi mõistetud inimene.
Kui me seda aktsepteerimine, nalja visates või tõreledes, aga seda kui sündinud fakti võttes, siis on Eesti ühiskonna eetiline lagi nii madal, et me lööme pea ära.
Vaatame kohmakat võrdlust. Vanglateenistuja puhu riik eeldab, et inimene on seadusekuulekas ja on esitanud rea nõudeid, et ta saaks oma tööd erapooletult täita ja tal oleks ka eeldatav autoriteet kinnipeetavate ees seoses oma elukäiguga. Kui ütleme, et erakondade puhul võib kriminaalkorras karistatu nende üle järelevalvet teostada, siis sisuliselt anname hinnangu erakondadele, millisel eeldataval moraalsel tasemel neid positsioneerime: allpool kinnipeetavate vanglaametnikele esitatud eetikastandardeid. See alandus tähendab sisuliselt hinnangut kogu demokraatiale.
Sellist asja ei tohi juhtuda. Järelevalveasutuste ülesanne on luua ühiskonnas usaldust. Selleks peab olema kriitiline autoriteet. Täna ei ole seaduses ühtegi piirangut selle demokraatia toimimise jaoks olulise kogu liikmelisusele. Liikmed võivad olla kolmandate riikide alaealised kodanikud, kel on ärikeeld ja nagu nüüd ka selgus, kes võivad olla kuritegudes süüdi mõistetud. Tegemist on õiguslüngaga. See lünk on saanud alguse sellest, et vabariigi valimiskomisjoni liikmeile ei ole analoogiliselt samuti nõudeid esitatud. Kuid seadus nõuab väga kõrgete nõuetega ametnike koopteerimast sellesse kogusse nagunii (kohtunik, prokurör jne). See on ülikõrge lävend. Seadus peab selgelt erakondade rahastamise järelevalve nõukogu liikmele miinimumnõuded kehtestama, millest esmane on keeld omada kehtivat tahtliku kuriteo karistatust.
Kahjuks ei saa seda küsimust reguleerida komisjoni enda töökorraga - see alus peab olema määratletud seaduse tasemel. Pole midagi teha, kui kultuurinormid ei tööta, tuleb raamid seada seadusega. Üksikute jamade pinnalt on ka varem seadusemuudatusi tehtud. Olgu siin toodud kasvõi Herman Simmi kaasus, millega võeti riigireetmise eest süüdi mõistetud isikult õigus saada eripensioni. Teatud mõttes sarnane eetiline kaasus oli õhus paar nädalat tagasi: kas õigusemõistmise kuriteos süüdi mõistetud inimene saab olla advokaat. Ka selles põhimõttelises asjas oli kaalul kogu justiitssüsteemi eetiline lävi.
Võidakse öelda, et mis ta seal komisjonis ikka teeb, seal ju mitu inimest, kes tegutsevad. Ega selle loogika järgi võiks olla ka riigipea kriminaalkorras süüdi mõistetud inimene. Inimene on ikka sama, kes enne kohtumõistmist! Vahe on selles, et isik on soortanud teo, millele ühiskond on andnud oma reeglite järgi hinnangu, et see on hukkamõistetav. Ja selline inimene lihtsalt ei oma moraalset autoriteeti teiste tegevust järele valvata. Ka politseinike puhul me ei pea mõeldavaks, et kriminaalkorras karistatud isikud valvavad meie julgeoleku järgi. Selline moraalne nihilism muudab muudab jõetuks väärtused, mida õigusriik kehastab. Seetõttu ei tohi see käitumisjoon olla lubatav. See on tõsine küsimus nagu noatera. Selle kuskile kõrvale sokutamine tähendab moraalse autismi reeglite järgi elamist.
