Rammus ja realistlik lugu 1990. aastate Eesti elust

Triin Ruumeti debüütfilm mõjub kui moodne klassika ja seda võiks vaadata iga 16–55-aastane eestlane.

Noortel filmitegijatel on annet. Režissöör Triin Ruumeti esimene täispikk mängufilm „Päevad, mis ajasid segadusse” tuleb pauguga ja paneb pika puuga ära isegi mõnele kogenud tegijale. Niisama tugeva debüüdiga on oma loominguteed alustanud näiteks Rainer Sarnet ja Veiko Õunpuu.

Ruumet viib vaataja lähiminevikku, 1990. aastate Eestisse. Ta on sündinud 1988. aastal ja oli seega sajandi viimasel kümnendil alles laps. Umbes sama vana on ka filmi teine stsenarist Greta Varts (snd 1986). Ruumet on filmi pühendanud oma isale ning eks oma vanemate ja nende juttude kaudu noored stsenaristid toonasest elust midagi teavadki. Neil on õnnestunud linale tuua väga veenev 1990-ndate pilt, visuaalselt tugevam kui tekstiliselt. Minu mäletamist mööda räägiti sel ajal veidi teistmoodi. Vähem oli maakeelset ning rohkem vene- ja ingliskeelset vandumist. Kõik need türad ja putsid ja vitud on 2000. aastad. Varem oli pigem nahhui ja pohhui, fuck ja suck. Aga see on pisiasi. Lugu on voolav, realistlik ja rammus, aga samal ajal seisab paigal. Tegevustik ja dialoogid on väga argised. Filmi lõpu poole tuleb sekka pisut filosoofiat. Monoloogid mõjuvad loomulikult. See kõik loob filmile hea karkassi. Ruumet on osanud ka näitlejad hästi mängima panna. Nad teevad ühtlaselt tugevad rollid, mille kallal oleks narr iriseda.